Laupäev, 24. juuli, 1965. Täna peale hommikusööki tutvusime linna poodidega ja tegime väikseid sisseoste. Sienas on hinnad veidi kallimad kui Roomas. Ka kaubelda ei anna. Täna kauplesin pool tundi ühe tüdrukuga . Tahtsin saada nailonpükse 1500 liiri eest-. Tema aga ei anna, nõuab 2000 liiri. Lõpuks tegin tõsise näo ette ja hakkasin kauplusest välja astuma. Roomas jooksis müüja kohe järgi ja sai kauba nõutava hinna eest kätte. Siin aga naeratas ja hüüdis Arivedertshi, ehk siis kohtumiseni. Pärast kerget lõunat, mida sai 12.00 ajal läksin kohe puhkama. Kell 17.50 peab ju algama selle reisi kõige tähtsam osa. Staadion on siin väga ilusas kohas mägede vahel. Lausa lust võistelda. Kuid olid ka mõningad agad. Esiteks harjumatult kuum ilm, teiseks pehme rada ja minu lühikesed naelad. Ka tuul oli kergelt vastu. Esimese hüppe tegin tehniliselt nõrga, tagajärg oli 7.01. See tähendas seda, et võib rohkem hüpata. Teisega sain 7.15, kolmas oli üle. Finaali pääsesin kolmandana. Pidi kõik kokku võtma, et harjumatust kuumusest võitu saada. Neljanda hüppe aeg jooksin hästi peale. Ka tõuge ja kehahoid oli hüppel hea. Kui teatati tagajärg oli rõõm suur, 7.45! Uus isiklik rekord, vana oli ületatud 3 sentimeetriga, mis pärit eelmisest aastast. Ühe aastaga tegin suure arengu, 6.85-st 7.42-ni ja oligi karta, et sellel aastal sellist hüpet tulemuse paranemises ei toimu, on n.n. vaheaasta. Eks vaatame, mida toob hooaja jätk. Viies, kuues katse astusin üle, püüdsin jälle üle. Võitis ungarlane Kalodshai 7.62. Mina tulin teiseks, kolmas oli itaallane, neljas Vello Polakene 7.17. Tulemuse kui ka kohaga jään rahule. Rahvusvahelistel võistlustel tulla teiseks on „wery good“! Nüüd võin südamerahuga koju sõita. Mina olen oma ülesande täitnud. Nüüd siis väike selgitus, et mis võistlus see üldse oli, kuidas sinna sattusin, kes patroneeris. Lühidalt oli see üks ametühingu üleliiduline grupp rahvusvahelisele võistlusele Sienas ja Grossetos. Siin oli mängus Fred Kudu, kes sokutas peale venelaste delegatsiooni kaks tartlast Polake ja Jurkatamm ja mina kui Fredi lootus kümnevõistluses, niiöelda avansi sõit. Lõppkookuvõttes vahet pole, kümnevõistlejat minust ei saanud, kuid hea sõidu ikkagi, mis oli muide alles minu teine välissõit. Teatavasi eelmisel suvel Varrsavis Euroopa juunioride mängudel oli minu esimene välisreis.
Pühapäev, 25. juuli, 1965. Peale hommikusööki tutvusime linnaga. Kõik oli huvitav ja uudne, ainult tohutu kuumus tüütab ära. Õhtul jätkusid võistlused. Vello Polake tuli kolmikus 3. kohale tulemusega 15.34, Kalju Jurkatamm jäi tõkkes 4. kohale tagajärjega 15,0 sekundit. Õhtul toimus pankett linnapea juures, mis möödus sõbralikus õhkkonnas. Kell 1 öösel jõudsime väsinuna koju. Homme sõidame Crossetosse. See on väike linnake Sienast 50 km. kaugusel.
Esmaspäev, 26. juuli, 1965. Peale hommikusööki pakkisime asjad kottidesse ja asusime teele Crossetosse. Sõit kulges õnnelikult ja 2 tunni pärast olime juba hotellis. Linn on uus ja ajaloolisi vaatamisväärsusi ei kohta. Peale kerget puhkust tegin väikselt sisseoste. Õhtul jäin väsinuna magama.
Teisipäev, 27. juuli, 1965. Täna on võistluspäev. Pean siin jooksma 100m. Ala algas 21.15. Päeval sa kõvasti linnas jalutatud ja Vahemeres ujumas käidud. Jooksin kehvalt, 11,5 sek. Huvitav kogemus oli joosta pimedas, prozektorite valguses. See on küll oma rekordi kordamine, kuid see mind ei rahulda. Nüüd lähen sööma ja siis sõidame tagasi Rooma, et homme hommikul astuda lennukisse kojusõiduks.
Kolmapäev, 28. juuli, 1965. Ja märkamatult on möödunud need Itaalias veedetud päevad. Tore reis hakkab lõpule jõudma. Palju meeldejäävat oli Itaaliast kaasa võtta. Astudes Rooma-Moskva lennukisse libisesid huultelt tahtmatult sõnad :„Arivedertshi Roma“. Tõesti see on koht kuhu võib igal ajal tagasi sõita. Veel viimased higistamised lennukis ja juba olemegi kauni Vahemere kohal. 5 tunni pärast olimegi Sheremetjevo lennuväljal. Nii lõppeski minu elu teine välismaareis!
Reede, 30. juuli, 1965. Eile jõudsin kodulinna tagasi. Täna tegin trenni kergelt, sest kondid olid juba täiesti kanged lennukites, rongides, bussides loksumisest. Tegin väga kergelt. Peale soojendust läbisin 4×5 tõket ja jooksin 2x100m. See oli ka kõik. Homme hommikul sõidan Käärikule.
Laupäev, 31. juuli, 1965. Jälle olen otsaga Käärikul. Seadsin ennast sisse ja peale sööki tegin juba trenni. 5x100m. ¾ kiirusega ja hüppealaseid eriharjutusi tehes möödus 1,5 tundi.
Pühapäev, 01. august, 1965. Täna tegin juba tõsisema trenni. Peale tugevat soojendust hüppasin sussidega kerge hooga kaugust ja kolmikut. Siis jooksin jalad lahti ja kontrollisin hoojooksu 5 korda. Enam vähem tuli välja. Lõpuks tegin heiteid, tõukeid. Tuleb ju Moskvas kümnevõistlust teha ja selletõttu tuleb kõik alad läbi proovida. Erilist soovi küll mul seda rasket asja ette võtta pole. Kuid eks näeb kuidas läheb.
Esmaspäev, 02. august 1965. Jällegi oli tugev trenni päev. Peale soojendust proovisin kõrgust hüpata ja ennnäe imet. Põlv üldsegi tunda ei andnud. Teivashüppes ületasin kergelt 3.60. See on tubli. Ametlik rekord on 3.50. Eks näeb kuidas Moskvas läheb. Veel sai proovida täielt hoolt oda. See on muidugi minu kõige nõrgem ala. Kestvus 3 tundi. Õhtul tegin 3 tunnise matka ümbruskonnas.
Teisipäev, 03. august, 1965. Küll on alles ilm! Ainult õhtupoole sai kerge kross tehtud. Tänavune suvi pole küll midagi väärt. 10-15 kraadi sooja ja sajab iga päev. Eriti kehv on olla selliste ilmadega maal. Kõikjal on märg ja pori. Kuid pole viga, ülehomme sõidame Moskvasse. Homme teeme veel viimase trenni. Laupäev on juba kaugus ja norm 7,5 meetrit. Väga raske saab see olema.
Laupäev, 07. august, 1965. Täna tegin viimase trenni enne ärasõitu. Vanasõna ütleb selliselt: “Jäta viimane toimetus alati ära, võib juhtuda õnnetus“! Ka minul ei oleks olnud täna vaja minna trenni tegema. Oleks olnud juba aeg puhata. Mina aga proovisin hoojooksu ja peale seda veel tõkkeid. Ja siin see juhtuski. Väänasin jala väga tugevalt välja. Nüüd on küsitav, kas ma saangi Moskvasse sõita. Eks elame homseni. Siis näeb kas kompress aitas või ei.
Esmaspäev, 09. august, 1965? Nüüd on Kääriku laager seljataga ja võib juba juttu teha Moskva pinnal. Täna hüppasin kaugust. Veel enne ala algust oli lahtine kas suudan hüpata või ei. Tänu heale rohule ja sidemetelesee siiski õnnestus. Kuid kaugemale kui 7.01 ma ei küündinud. Peamine oli see, et barankat ei toonud. Jäin selle tulemusega 13. kohale. 12 said õhtustele.
Laupäev, 14. august, 1965. Jätsin nüüd nädala vahele, kuid veidi eelmist nädalat siiski selgitan. Kõige huvitavam moment on see, et pole kirjutanud, et mis võistlus see Moskvas üldse oli. No ei tule meelde ja ka sõnakestki pole kirjutanud, mis sellest kümnevõistlusest sai. Ilmselt ei teinud jalavalu pärast kaasa. Lisaks ootab sügisel ees veel palju võistlusi, seega tuli ennast hoida. Täna aga olid Dünamos lahtised võistlused, millest osa võtsin. Tegin nelja ala. Ilmaga ei vedanud jällegi. Just võistluste ajaks hkkas tibutama. Kõigepealt jooksime 100m. Lõpuks ometigi suutsin oma igavese 11,5 sek. piirist alla joosta ja sain ajaks 11,2 sekundit. See on tubli! Järgmiseks alaks oli kuulitõuge. Eelvõistlustel tõukasin 13.11 ja finaalis 13.01. Endine rekord oli 12.31. Tehnika on veel konarlik ja selletõttu võib sellele tagajärjele lisada 0,5m. Proovisin ka ketast. Tulemus jäi kehvaks 34,78m. Järjest tihenevas vihmasajus proovisin ka oma peaala kaugust. Rada oli juba pehme ja hüpata raske. 1. katse oli 7.20, teine 7.00 ja kolmas 7.08. Siis astusin kolm korda järjest üle. Nagu näha on vorm hea. Ainult ilm ei ole.
Laupäev, 21. august, 1965. Hüppan jälle nädala võrra edasi, juba Veetõusme mälestusvõistluste päevale. Vahepeal muidugi treenisin plaani järgi, üks päev ka Pirital, kus vaatasin ka mootorrataste proovisõite, mida kaasajal kahjuks enam ei näe. Täna siis lisaks ka ENSV juunioride meistrivõistlused. Jällegi ei vedanud ilmaga. Terve päev sadas, mis muutis raja pehmeks. Enne kaugust jooksin ka 100m. Sain ajaks 11,6 sek., millega pääsesin finaali. Finaalist aga osa ei võtnud, sest samal ajal käis kaugus. Küll oli tegu 7m. piiri ületamisega. Seeria oli-6.80;6.91;6.82;6.87;7.08;7.00.Tulin esikohale nii meeste kui juunioride arvestuses. Võitsin esmakordselt juunioride meistritiitli ja ka Veetõusme mälestusvõistluse.
Esmaspäev, 23. august 1965. Trenn kahes osas. Hommikul heitsin ketast ja tõukasin kuuli ja tegin jõuharjutusi jalgadele. Õhtupoolikul hüppasin kõigepealt kõrgust. Ja tuli välja hästi. Kui ikka jalg tugev on, pole vaja palju tehnikat õppida. Aga kui jalas jõudu pole ei aita ka tehnika. Peale kõrgust harjutasin tõkkeid. Täna jooksin ka aja peale 300m. Aeg 37,1 kõneleb seda, et ma võin 400m. hästi läbida.
Teisipäev, 24. august, 1965. Kerge kross Pirita metsas. Hommikul mängisin sellele veel lisaks Pirni poisiga 1,5 tundi tugevalt tennist. Esimese seti võitsin 6:2, teise kaotasin 4:6. Otsustavat ei teinud, kuna ilm oli väga kuum ja me mõlemad tublisti väsinud.
Kolmapäev, 25. august, 1965. Täna tegin viimase trenni enne Pärnu sõitu. Peale soojendust jooksin jalad lahti ja kontrollisin mõned korrad hoojooksu. Kõik klappis ja sellega trenn lõppeski.
Reede, 27. august, 1965. Täna oli minul tähtis päev. Võtan esmakordselt osa Eesti meistrivõistlustest kergejõustikus, mis toimuvad Pärnus. Täna oli kavas kaugushüpe. Kogu vabariigi paremik oli koos. Esimese hüppe tegin mitte eriti hea-6.95m. Kivine hõppas 7.37. Sellega ta kindlustas juba endale esikoha. Teisel katsel sain 7.19 ja kolmandas 7.11. Viimased kolm hüpet finaalis olid 7.22, 7.20 ja 7.33. Tulin sellega kindlalt teiseks. Kivine hüppas 7.46, millega võitis meistritiitli. Kolmas oli Polakene 7.11. Tuleb rahule jääda, esimene täiskasvanute medal. On võimalik palju kaugemale hüpata ja ka kuldmedaleid saada!
Laupäev, 28. august, 1965. Täna hüppasin kõrgust. Pikk vahe, treeningutel mitteharjutamine andis endast tunda. Hüppasin vaid 1.85 ja tulin neljandaks. Võitis Tarmak 1.95-ga.
Laupäev, 04. september, 1965. Täna juba Leningradis, võistlus Leningrad-Eesti. Ilm oli keskmine. Rada aga oli vettinud ja hüppepakk jooksurajast madalamal. Alustasin 7.07-ga. Järgmised olid 7.20 ja 7.25. 4 ja 5 katse üle, viimane jälle 7.25. Jäin kolmandaks. Võitis Baikovski 7.39-ga. Kivine kaotas talle 1 sentimeetriga.
NB! Nüüd paneme märkmed jälle pausile, sest järgmisel korral vaatame kuidas esimene täiskasvanute kümnevõistlus läheb, olen Eesti koondise liige koos Priit Paalo ja kuulsa Uno Paluga. Võistleme Leningradi koondisega.