Uudised

oktoober 19, 2020

Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Sissejuhatus + boonuslugu (1. osa)

Hea Kalevlane,

Hakkame tooma teieni Tõnu Lepiku poolt kirjutatud sisu, mis on ümber kirjutatud tema treeningpäevikutest. Idee sai alguse suve lõpul, kui Tõnu oma õpilastel soovitas samuti treeningpäevikut pidama hakata ning me arutasime Tõnuga treeningpäeviku pidamise kasulikkusest. Olime ühel nõul, et treeningpäevik aitab saada head tagasivaadet edukale või ka halvale hooajale ning õppida tehtud vigadest. Me võime ju mõelda küll, et kõik jääb meelde, aga kahjuks ei vasta see tõele. Treeningpäevik on tippsportlaseks saamisel lisaks ülevaate andmisele ka veel üks oluline roll – see distsiplineerib ja aitab aru saada treeningutel tehtust ning mõjust tulemustele, vigastustele ja muule. Seega on antud “jutusarja” mõte innustada lugejaid treeningpäeviku pidamisega alustama!

Tõnu Lepik on võistelnud 24 korda NL-i koondises. Püstitanud 4 Eesti kaugushüpperekordit. Vaata lisaks ESBL-ist (Tõnu Lepik)

Mikk Meerents, direktor


Tere innukad Kalevi noorkergejõustiklased, lapsevanemad, treenerid!

Olen endine kergejõustiklane Tõnu Lepik ja soovitan Teil hakata treeningpäevikut pidama. Alustasin 1962.a. Siis olin 16 aastane. Kergejõustikuga hakkasin tegelema 13 aataselt. Päevikuid pidasin kuni sportlastee lõpetaseni 1976. aastal. Siis ei olnud arvuteid, päevikud täideti kaustikutesse ja kirjutati pastapliiatsiga. Päeviku pidamine on tähtis seetõttu, et omada ülevaadet igapäevastest treeningutest, enesetundest, vigastustest, võistluste kirjeldustest aastate lõikes. See tagab ka enesedistipliini ja vajaduse treenigplaanist kinni pidada. Soovitan peale treeningut kohe lühidalt kirjeldada treeningus tehtu. Nädalate kaupa, lehekülg nädala kohta. Soovitav on päevikut alustada hooaja alguses, võib ka kuu alguses. NB! Täitma peab sihikindlalt, vahele ei tohiks jätta, siis kaob ülevaade ja järjepisevus.

Nüüd aga vaatame, mida mina 58 aastat tagasi kirjutasin.

Kõige esimene päev minu päevikutes oli 22. november 1962. Olin siis põhiliselt kõrgushüppaja ja ka treeningute kirjeldus käis selle järgi, mis oli põhiala. Samas aga soovitan kõigil teha mitmekülgset treeningut, sest just noorteklassis pole kindel, mis jääb põhialaks. Mina alustasin kõrgushüppega, siis tegin kümnevõistlust, kus olin 1965.aastal isegi maailma juunioride edetabeli juht kümnevõistluses. Kaugushüppe juurde jäin siis kui lisasin oma isiklikule rekordile 7.42 üle poole meetri ühe aastaga, hüpates 1966.a. 8.03! Ja teine tähtis asjaolu on selles, et noorena tuleb harrastada erinevaid spordialasid. Alustasin tennisest, siis jalgpall, korvpall, võrkpall, maadlus, poks, jäähoki. Vahepeal muidugi tulin jälle tagasi kergejõustiku juurde. Ala lõpliku valiku otsustab ikka tulemuste paranemine, medalid võistlused ja isiklike rekordite paranemised. Ala peab ka meeldima! Treeningul pole mõtet käia ega teha kui see ei meeldi. Seega ka kergejõustiku siseselt on võimalik valida õige ala. Tehke õige otsus!

Minu nooruses loomulikult selliseid spordibaase polnud nagu kaasajal, seega kasutasime rohkem välistreeninguid värskes õhus, mis karastas, parandas tervist ning säästis jalgu kõva hallikatet välistades. Hakkame siis päevikut sirvima!

Boonuslugu

Teisipäev, 27. november 1962. Otsustasin täna saali hüppama minna. Linna peal sain aga kokku Alariga. Tema pidi ka hüppama tulema, aga ütles, et eilsest trennist on kõik lihased haiged. Veel pidi ta olema väga väsinud pühapäevasest metsajooksust. Ka minul polnud kõige parem olemine ja me läksime Alariga kinosse. See oli muidugi mu kergemeelsus. Õhtul tahsin veel tõsta, kuid sõin kõhu liiga täis.