Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (7. osa)

Teisipäev, 06. veebruar, 1968. Los-Angeles-hiiglaslik linn-küla 7 miljoni elanikuga ja 10 miljoni autoga. Linna suurus 70 miili pikuti ja laiuti.. Peale selle on tal veel väga iseloomulik nimetus-linn ratastel. Täna õhtul Hollywoodi sõites oli meil autojuhiks noor ameeriklanna. Hollywood asub meie hotellist 40 miili kaugusel. Põrutasime 80 miilise kiirusega võidu neljas reas ühte suunda vuravate sadade eri sortide ja tuhandete autodega võidu. Linn ise kulgeb küngaste ja mägede vahel omamatta ühtset tsentrit. Ainult linnaosadel on oma keskused. Ka Hollywood on omaette linn suurte paviljonide ja stuudiotega. Enne demonstreeritava filmi algust ma vestelesin autojuhiga. Ta küsis kas mul auto on ja saades eitava vastuse imestas väga ning küsis kuidas ma siis liigun. Vastates, et trammiga, bussiga, ütles ta et siin linnas pole ühtki ühiskondlikku liiklusvahendit ja selleks puudub ka vajadus. Ma pole isegi ühtki taksot näinud. Meile näidati ühte uut kauboifilnmi. Päeval enne trenni oli pressikonverents koos lõunasöögiga. Meid kõiki kutsuti järgemööda n.ö. presiidiumi laua ette ja ajakirjanikud esitasid meile küsimusi. Täna oli tõeliselt soe ja päikesepaisteline ilm. Sellist esineb meil ainult südasuvel. Siin on aga märgata kevadet. Lilled ja puud on õites. Muru haljendab ja linnud laulavad. Tegin ka täna kerge trenni. Shinnik on jälle platsis. Tahab nähtavasti Seattle kaotust siin tasa teha. No elame näeme! Koosseis on aga järgmine: Boston, Lepik, Proctor, Hopkins, Beamon, Miller, Shinnik. Need nimed kommentaare ei vaja! Aga selleks, et nendega võrdselt võidelda, tuleb kiirelt magama heita. Elame-näeme!

Kolmapäev, 07. veebruar, 1968. Täna tegin viimase trenni enne Los-Angelese võistlust. Tunde kohta midagi head öelda pole. Vaatame, mis laupäeva õhtul juhtuma hakkab! Täna nägime siis kergespordi tuusasid Rafer Jonsoni, kümnevõistluse olümpiavõitjat ja jookskuulsust Ronald Clarce Austraaliast. Esimene viibis staadionil reporteri osas kui meid parajasti filmiti ja reportaaze võeti. Kasutasin võimalust ja tegin Raferiga koos pilti. Clark aga lihtsalt tegi trenni. Laupäeval on võimalus näha tema suurepärast jooksu. Enne lõunat aga tegin sisseoste meie suurkauplusest. Mida seal kõike saada pole! Täna ostsin viinamarju, õune, uut Hawai puuvilja puntshi, apple beer(see on õunaõlu ilma alkoholita, hea maitsega ja paraja gaasiga), piima, leiba, pähkleid ja suure praetud kana, dollar viisteist senti. Kana on vastavas pakendis, mis hoiab mitu tundi sooja. Ka maasikakompotid ja puuviljatarretised on keelt alla viivad maiuspalad. Mis aga peamine, kõik on odav. Söögi suhtes saab küll head kalorid ja toonuse. Raha oleme saanud kokku kuni 10. veebruarini 133 dollarit. Vähemalt samapalju peaks veel paistma. Muidugi siit tuleb söögiraha maha arvata, kuid see oli meil õige otsus, et ise toitume. Seetõttu saamegi suhtelisel rohkem raha kui tavalistel võistlustel. Seega peaks kokkuvõttes 180-200 dollarit kätte jääma. Seega saab midagi ka koju osta. Täna õhtul käisime profihokit vaatamas. Üldiselt polnud mäng nii jõuline kui loota võis, ainult viimastel minutitel oli paar tõsist löömingut. Vene parimate tasemele jääb siiski alla, kuigi kohati oli päris head mängu. Veel saime teada, et eilse kauboifilmi naispeaosaline Doris Day on Hollywoodi esmene naisnäitleja ja tema pangaarvel on 70 miljonit dollarit!

 

Neljapäev, 08. veebruar 1968. Tänane päev kippus kujunema päris igavaks, kuid päevasündmused lükkasid selle ümber. Hommikupoole kolasin mööda läheduses asuvaid poode ja tegin ka esimesed sisseostud. Paistab, et siinsed poed on liiga kallid. Tuleb odavamaid otsida. Õhtupoole aga tutvusin kahe poisiga, kes õpivad UCLA-s vene keelt ja praktika mõttes tahtsid meiega kohtuda. Mina sõitsin ähes autos ameeriklase ja ungarlasega. Vestlesime pikalt laialt elust-olust. Käisime linna tsentris, kus kogunevad hipid, n.ö. ameerika „metsinimesed“. Poisid on juustesse kasvanud, tüdrukud on pükstes ja paljajalu. Erinevalt meie lõngustest on nad rahumeelsed ega otsi tüli möödaminejatega, elavad oma elu-tantsivad, paluvad raha ja paistavad pealtnäha muretud olevused. Nad kõik on kodust ärakaranud, neil on oma ajakiri, kus nad avaldavad arvamust valitsuse poliitika üle. Nende põhimõtteks on elada vabalt kellestki sõltumata ja teha mida tahavad. Nädalalõppudel pidi neil tihtipeale olema arusaamatused politseiga. Minu juurde tuli üks noormees ja tegi ettepaneku temalt osta kaks tütarlast odava raha eest ja teha nendega, mis tahan. Naljakana tundus poisi ärimehelik hoiak oma varanduse üle. Väga hea, et nägin neid hipisid. Nüüd on ettekjutus neist täielik. Seejärel sõitsime mööda linna, vaatasime 10 sendi eest kitsasfilmilt alastikultuuri ja õhtu lõpuks sõitsime UCLA üliõpilaskohvikusse „spizza“. Erinevalt meie omadest oli ruum hämara valgusega, joodi õlut ja ka mina maitsesin Itaalia rahvustoitu “pizza„. Enamuses olid kohvikus poisid. Vahelduseks näidati Chaplini aegseid filme. See pidi ainus kohvik olema üliõpilastele. Küsimusele mida siis üliõpilased teevad, vastasid minu õhtukaaslased, et suurem osa lõbustusi korraldatakse koduses õhkkonnas ja restoranides. Üldiselt on ameerika poisid jutukad ja lõbusad poisid. Siinsed tüdrukud on minimoe pooldajad, mis aga sobib väga siinse kliima ja kenade näitsikutega kokku. Üliõpilaste ühiselamud koosnevad ühe ja kahetoalistest numbritest. Vastavalt rahakotile. Võrreldes meie ühiselamuga on maks muidugi suur, kuid ka sellest tulenevalt on mugavused suuremad. Homme lubasid poisid mind sõidutada odavaisse poodidesse.

Reede, 09. veebruar, 1968. Täna tegin viimase treening-soojenduse enne võistlusi. Tunne pole kiita ja ka võistlustahe puudub. Loodan, et 15 tuhandeline pealtvaatajaskond ja ülikõvad vastased pingutama sunnivad. Täna oli võimalus näha pesapallimängijate, (Ameerika jalgpall) treeningut tõstesaalis. Küll teevad hirmsat tööd. Poisid on jaotatud gruppidesse ja töötavad ringsüsteemi põhimõttel kõik riistad läbi. Saalis on aga väga palju meile täiesti uudseid nii staatilise kui ka dünaamilise jõu arendusvahendeid. Kangile järgnes õhu kopsudesse tõmbamine ja seejärel kõik puhusid õhu ninasõõrmetest välja ja tegid hirmsat häält. Kõik nad on väga tugevad ja morni väljanägemisega. Populaareimad spordialad on siinmail pesapall ja korvpall. Korvi väljakud on igas hoovis ja vabal platsil. Ka golfiväljakuid on külluses, kuid see on rohkem vanemate ja bisnesmenide mäng. Täna sajab siin kerget vihma, sooja 15 kraadi. Siinsetes oludes oleks paras väljas võistelda. Õhtul sõitsin Jimiga, siine kamraad, kes õpib ülikoolis vene keelt linna, et osta kauboipükse, kuid ei leidnud poodi üles. Sõitsime mööda Los-Angelest, vaatasime õhtust Vaikset ookeani ja lobisesime üht-teist. Homme aga tuleb võistlusse asuda.

Laupäev, 10. veebruar 1968. Hommikupoole käisin linnas kergelt sisseoste tegemas. See on heaks rohuks just võistluste suhtes. Hoiab mõtted eemal ja muidugi endast mõistetav, et ei saa terve päev voodis lamada-magada. See teeb loiuks ja nõrgaks! Üks kohalik vene poiss sõidutas mind Olegiga down towni. Esmakordselt siinviibimise jooksul nägin vaeste linnaosa. Kohalik vaimulike organisatsioon toidab neid tasuta, kuid see-eest tuleb mehikestel palvetada. Paistab, et on ka oopiumivedajaid. Majad on mustad ja tänavad räpased. Kerge väsimus jalgades jõudsin koju. Jäi veel paar tundi kuni ärasõiduni halli, kus mõni päev tagasi vaatasin hokki, kuid täna juba ise artisti osas pealtvaatajate ette asusin. Suur 15 tuhndeline saal oli pealtvaatajaid täis. Teel halli nägin esmakordselt elus oma suuri konkurente Bostnit, Beamoni, Proctorit j.t. Võistelda siinsetes hallides on väga raske. Esiteks soojaks tuleb teha koridoris, kus ei saa kiirendusi joosta ega õieti võimelda. Areenile jõudes aga segavad sind pidevalt jooksualad ja arvukad fotoreporterid, kes jooksevad pidevalt üle raja. Konsentreeruda on raske, sest publik reageerib areeni eri osades toimuvatele sündmustele kõrvulukustava häälekontserdiga. Minul olid siis vastas neli tugevat neegrit ja kolm valget. Toomey-suurkuju kümnevõistluses proovis ka jalga. Omab ta ju 7.80. Küsisin, kas ta Auna tunneb, hakkas naerma ja ütles, et Rein on talle good camraad ja palus edasi anda tervitusi. Enne esimest katset surusin Bostonil kätt ja tervitasin teda Ter Ovanesjani poolt. Ralph on esimese kohtumise järgi otsustades sõbralik ja viisakas poiss. Lõpuks ometi läks lahti. Järgemööda hüppavad lühildane valgepäine Miller, tugev ja jässakas Toomey. Ja järg oligi neegrite käes. Proctor, mitte pikka kasvu kiire jalaga ja tohutu tõukega. Beamon-pikk, sale, kuid terav. Juba on järg Bostoni käes. Ka Hopkins on võimas. Minu esimene katse tuli hästi välja ja tagajärg endalegi üllatuseks hea 25 jalga 8,5 tolli. Huvitav küll, kuid oleks ma hiromant ja ettenägija olnud, oleks võinud naelad rahulikult kotti panna ja pealtvaataja ossa asuda. Juba esimese katsega ma võitsin! 7.83 osutus kõigile kättesaamatuks, kuigi Beamon jäi minust vaid 3 cm. maha. Kolmas oli Hpokins ja alles neljas Boston. Seda võitu võib lugeda kuni tänapevani kõige kaalukamaks! Võita korraga kahte maailmarekordiomanikku (Bostonit väljas) ja (Beamonit sees) ei juhtu alati! Peale võistlust oli ühine võistlejate õhtusöök ja alles peale kella nelja hommikupoole ööd sain magama, sest televiisoris näidati hiigelfilmi. Peale seda aga ei tulnud kuidagi und, sest film oli väga sünge ja võistlusmuljed ka väga emotsionaalsed.

Tähelepanek kirjutatu kohta! Nagu näha on võistlusreis täie hoo sisse saanud ja seda ka edukalt! Kaks võistlust ja meeldiv asjaolu, et mõlemad võitsin. Beamonit ja Bostonit pole paljudel kaugushüppajatel kunagi õnnestunud võita, minul aga mõlemat kahel korral. Sellest juba järgmistes osades pikemalt.