Uudised

november 10, 2020

Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (4. osa)

Kõigepealt selgitus eelmisele osale, et miks ma kaks pudelit viina kaasa võtsin!? Paraku elasime sellel ajajärgul, kus suure Nõukogude Liidu rahaühik rubla ei olnud lääne maailmas konverteeritav, ehk siis poest ei saanud rublade eest midagi osta.

Lugejate seas on kindlasti palju noori, kes ei kujuta ette näiteks seda, et kui lähed näiteks Soomes poodi ja midagi osta ei saa! Meie paraku olimegi sellises seisus, tahad ilusaid asju osta, kuid taskud on tühjad! Tol ajal olid ka tippsportlased vaesed, sest ei toimunud kommertsvõistlusi raha teenimiseks. Meile anti päevarahaks vaid 2,5 dollarit, mis on muidugi naeruväärne summa. Seega vedasid nõukogude sportlased kaasa asju, mida maha müüa. Lisaks viinale kaubitseti fotoaparaatidega, kalamarjaga. Eesti sportlased, kelle võistlussõidud kapitalimaadesse piirdusid põhiliselt Soomega, äritsesid viinaga, mille eest sai 20-25 Soome marka. Kaasa võis jällegi võtta 2 pudelit, kuid paljud riskisid enamaga. Oli võimalik Tallinnasst osta ärikate käest markasid, kuid eriti ohtlik oli kaasa võtta valuutat, ehk siis läänemaailma raha. Tollis vahele jäädes oleks oodanud kriminaalkaristus! Ja toitu võtsime kaasa sellel põhjusel, et raha kokku hoida! Selline karm elu siis saatis nõukogude sportlasi, kelle alla kuulusid ka eestlased! Seda, mis minu viinapudelitest sai, ei mäletagi enam, sest kohtasin ka kohalikke eestlasi. Nüüd aga vaatame edasi, mis juba võistlusturneel juhtus.

Kolmapäev, 31. jaanuar 1968. Täpselt kuu aega tagasi hakkas saabuma uus 1968. aasta. Siin on aeg meie Eesti ajast 11 tundi taga. Nüüd olen kodukohast tuhandeid kilomeetreid lääne poole. Istume toas ja ootame ülemuselt korraldusi. Peale lõunat pidime trenni minema. Väga vajalik asi. Kolm päeva pole enam lillegi liigutanud! Saabusime söömast ja väikselt jalutuskäigult linna. Hotellist väljudes sattusime väga tugeva tuule kätte. Linn on ookeanist ümbritsetud ja 7-8 palline tuul on siin igapäevasks nähtuseks. Võtsime einet ühes iseteenindavas kohvikus. Söök on väga maitsev ja värskeid puuvilju laias valikus. Mahlajooke ja orindz jooke samuti. Erineva värvi ja maitsega jäätiseid limpsisime suurtest klaaspokaalidest. Enamus toie ja maiustusi nägin elus esmskordselt! Linnas elab 700000 tuhat inimest. Reklaami ja autosid on meie linnapildiga võrreldes harjumatult palju. Kuigi ma pole veel ühtegi senti saanud heitsime pilgu ka poodidesse. Sellest ma pikemalt rääkima ei hakka, sest tuju võtab ära. Müüa on kõike, mida iganes soovid! Pea hakkab valutama kui kaua vitriine vahid! Muide oli ka selline komme, et poe akene taga passisime väljapandud kaupa, kuid siseneda polnud tuju, sest kohe jooksis Su juurde müüja ja hakkas asju pakkuma, kuid taskus polnud dollaritki! Palju me raha saame, polnud aimugi, kuid luksuslik hotell võtab seda muidugi maha. Nüüd siis puhkame, kell 14.00 pidi olema kohtumine ajakirjanikega, siis linna, soojendus j.n.e. Homme õhtul pidime minema vaatama proffide korvpalli. Siin linnas on Seattle Supersonic meeskond! Tänane päev on õhtus. Toimus kohtumine ajakirjanikega. Vastasime paljudele küsimustele. Tegime ka soojenduse ülikooli baasis. Jaa, oleks meil kogu vabariigis selline hall! Rada oli kaetud tartaaniga. Tõepoolest suurepärane segu. Jooksin ja kontrollisin hoojooksu. Väga vetruv, elastne kuid samal ajal kindlalt kannab peal ega vaju nii läbi nagu Luzhniki rada. Mängisime soojenduseks kohalike üliõpilastega korvpalli. Näha, et kõik oskavad USA-s korvi mängida. Olen ise kõva korvi vend, kuid pall tikkus kiirelt käte vahelt kaduma! Kõik jänkid, kellega tänaseni kohtunud olen on sõbralikud ja jutukad poisid. Peale trenni aga oli suurepärane kohvikus värskeid maasikaid süüa ja mahlu juua. Jaanuaris maasikad, 1968.a. meie mõistes müstika!! Täna helistas mulle üks kohalik eesti emigrant. Oli lehest lugenud, et ma olen eestlane ja otsis mind hotellist üles. Ta rääkis, et Seatteles on üle 200 eestlase ja homme tuleb ta hotelli ja siis ajame veidi pikemalt juttu. Ta pidi hästi tundma Kudu, Kalamit ja on kirjavahetuses Anton Jürissoniga. Huvitav mida ta räägib. Mina sätin ennast nüüd magama aga teie olete seal kodus juba tööde ja toimingute juures ja elate juba 9 tundi veebruari kuus, siin on aga jäänud veel 2 tundi jaanuari kuud!

Neljapäev, 01 veebruar 1968. Tänane päev algas rahulikult hommikusöögiga. Ilm on endiselt vihmane, 7 kraadi sooja. Ülsiselt on elu võrdlemisi igavavõitu. Täna näiteks pole midagi teha. Alles õhtul on väikese vaheldusena korvpalli võistluse külastamine. Aga seda, et ajakirjanikega peab ettevaatlik olema, näitas selgelt see, et artikkel, mis ilmus siinses ajalehes on äärmiselt vaenulik ja väljamõeldud. Kõlas see umbes nii-venelased tulid lennukist välja paksudes talveriietes, kõik mustades palitudes ja 20 aastat iganenud moejoonega. See oli muidugi tõsiasi, kuid tulime külmast Moskvast soojematesse osariikidesse! Riidemood oli muidugi erniev! Kui reporterid hakkasid küsima delegatsiooni juhilt reisi üksikasju, vastas see, ah kõik kuradile lähme hotelli. Ka mina ei pääsenud. „Lepik, kes ainsana oskas veidikenegi inglise keelt oli tõsine ja süngevõitu, ning ta teenib vene armees ja talle meeldib juua piima“. Kõige võikam oli aga artikli pealkiri, „Pagasit meile ei anta, pole midagi, edasi Ivan“. Tulevikus peab vähem rääkima. Elemente on igasuguseid!

Esimene võistlus on laupäeval. Konkurendid on parajad. May, Shinnik, Horn. Osavõtjaid on 8-9 ja ala algus võrdlemisi hilja 20.20. Televiisoris pole ka midagi eriti vaadata-reklaam ja väga palju võistlussaateid, umbes nagu meie viktoriinid. Filme on ka, kuid keelega on raskusi. Täna nägin ka esmakordselt elus õhuraudteed. Postidele tehtud raudtee ilma rööbasteta kihutab majade vahel päris korraliku kiirusega. Hotelli uksed töötavad fotoelemendiga. Tahad ust lahti tegema hakata, avaneb see iseenesest. Liftid kihutavad suure kiirusega ja 8. korrusele sõidab mõne sekundiga. Liftipoisse pole, sest uksed avanevad ja sulguvad automaatselt. Oleks veel palju jutustada uudistest, mida meil ei kohta, kuid pole erilist mõtet. Nüüd mõningaid arve. Seattles elab 700000 inimest, neist 68000 elanikul on telefon. Los-Angeleses on aga kõige suurem autode arv

Ameerikas. Iga teise elaniku kohta tuleb auto! Jaa, iga jänki on autojuht. Ja rohkem on veel rooli taga naisi kui mehi, küll vanu-vanu naisi ja noori tüdrukuid. Meie eilsest korvimängust oli juba täna pilt lehes ja mina olin parajasti palliga. Selle lehe toon küll koju. On juba hilisõhtu. Peale lõunat veetsin aega kohaliku eestlase Ken’iga, kellega jõime mahla ja ta sõidutas mind mööda linna omal autol. Vahepeal parkis auto parkimismajja, mis oli minu jaoks täilek üllatus. Sellistest autoparklatest ei teadnud ma midagi ja kui me sinna sisse sõitsime, ehmatasin ära ja küsisin, et miks ta majja sisse põrutab!? Tal on kaks autot, maja, ise töötab maakruntide ja majade laenutuskompaniis. Aasta keskmine palk tuleb tal 12000 dollarit, parimal aastal aga 20000 dollarit. Võrdluseks olgu märgitud, et hea auto maksab 2200-2600 dollarit. Ta on abielus ameeriklannaga ja omab 7.a. poega. Varem elas Los-Angeleses ja Havail. Alates 1953.a. elab Seattles. On ise spordiga tegelenud, 7.12 kaugust hüpanud ja kümnevõistlust teinud. Kinkisin talle „Pealinna“ viina ja Tallinna märgi. Kahetsen väga, et ma rohkem märke ja suveniire kaasa ei võtnud. Ei kujutanud ette, et selliseid kohtumisi ette tuleb. Üldiselt oli meeldiv mees, kuid mõnes küsimuses oli muidugi väär arusaamine meie elust. Ta tegi mulle ka ettepaneku „ära hüpata“, ehk siis Ameerikasse jääda. Ütlesin viisakalt ära. Eesti on tunduvalt mõnusam koht kui USA! Uskuge mind! Koju jõudes öeldi mulle, et rääkisin Ameerika Hääles, kusjuures ma ise seda ei märganudki, kuidas ja millal üles lindistati. Julgeolekusse mind ei kutsutud. Kes kuulsid teatasid, et midagi riigivastast ma ei rääkinud, õnneks! Õhtul käisime proffide korvpalli vaatamas. Ülekaal oli mustanahaliste poolel, ma mõtlen mängijate arvu poolest.. Mängis Seattle ja Sant Loys. Võitis külalisvõistkond 113:110. Kõik mängijad olid pikad ja raskekaalulised. Kuid oma kaalule vaatamata, liikusid poisid platsil väga kärmelt ja ka võhma jätkus. Mängitakse neli 12 minutilist perioodi. Mäng on väga jõuline ja vigade suhtes on kohtunikud liberaalsevõitu. Nügimine oli väga kõva ja mõningaid tugevaid traumasi tuli ette. Paistis, et poisid viimast välja ei pannud. Kohati aga demonstreeriti väga tehnilist mängu. Arvan, et meie Kalev saaks vähemalt poolega. Juba see, et nende kõige lühem mees on pikem kui Lepmets, ütleb kõik. Mäng toimus Colyseumis – suurepärases modernhallis, kus tuleb ka meil võistelda. Samas mängitakse ka hokit ja väga kahju, et me peame juba pühapäeva hommikul siit Los-Angelesse lendama, midu näeks ka proffide hokit. Peale mängu sõidutati meid Ice restorami, kus toimus treener Jagodini sünnipäeva tähistamine. Kõigile anti ette hiiglasuur jäätise ports kreemide ja banaanilõikudega. Koju jõudsime alles peale 24.00-i.

Tähelepanek kirjutatu kohta. Nagu lugesite jõudsime võistkuspaika varakult. Ajavahe siiski 10 tundi. Saime veidi aklimatiseeruda, tutvuda huvitava linnaga, teha mõne soojendustreeningu ja tutvuda võistluspaigaga, mis ehitati jäähoki areenile. Olin sellega harjunud, sest siis ei olnud veel suuri kergejõustikuhalle nagu kaasajal. Vabal ajal sai tänu Ken’ile tutvuda linnaga ja palju asju oli meile üllatuseks, mida elus polnud näinud. Hiigelhotelli sisenedes olid tohuttud vaibad maas, hiiglaslikud mugavad tugitoolid ja diivanid. Nurkadest kostus kerge stereomuusika, mis muutis olemise mõnusaks. Muidugi toiduvalik, puuvilja salatid, kihilised suured jäätiseportsud kreemidega….ja kaubamajad tohutu suured olid kaupu täis, millest kuuekümnendatel meie kodumaal võis vaid und näha. Paraku polnud veel raha antud, seega tulu lihtsalt kurvalt hindasid vaadata ja mõelda, mida osta võiks. Nüüd aga vastus küsimusele, kuhu viina panin!? Juba esimese pudeli kinkisin Ken’ile. Seega ei saanudki dollariteks vahetada! Järgmised päevad lähevad veelgi huvitavamaks, saame teada kuidas võistlustel läheb ja mis nägu on Los-Angeles!

Korvpalli mäng ameerikla üliõpilastega. Tõnu pidi tõdema, et kõik mängivad seal maal hästi korvpalli