Uudised

november 2, 2020

Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (3. osa)

29. JAANUAR 1968.

On jõudnud kätte ärasõidu päev. Vana tuttav Sheremetjevo lennujaam. Saatsin veel tervituskaardid kodustele ja peale formaalsusi tolliga kutsutakse meid lennukisse. Meile kõigile on uudis lennata uue lennukimargi IL-62-ga. Peab aga märkima, et ta on palju väiksema müraga kui tema eelkäijad TU-d. Käes on stardimoment. Peagi oleme 80000 meetri kõrgusel ja kihutame 800 km tunnikiirusega Montreali poole. Startisime k.12.30. On möödunud 2t. stardist. Lendasime üle Riia ja 10 min tagasi üle Stocholmi, ees aga ootab Põhja-Jäämeri ja 8 t. väsitavat lendu. Üle poole Kanadasse lennust on möödas. 3,5 t. pärast peaks Montrealis olema.Vahepeal tegin kerge une, lugesin raamatut ja pool tundi tagasi lendasime üle Islandi. All aga laiub ääretu Atlandi ookean. Kõht hakkab tühjaks minema. Kuubasse lennul toideti iga kolme tunni tagant! Huvitav on see, et lendaksime nagu polaarpäevas, päike püsib pidevalt ühel kohal. Meil on juba ammu pime (kell on 19.00), kuid meie lendame läände ja sellest on tingitudki see nähtus. Montrealis on aeg 7 tundi järel. Huvitav millist marsruuti mööda me edasi rändame? Just praegust laiub kogu vaatevälja ulatuses Islandi lumised mäetipud. Küll on mägine ja viljatu saar!

Ookean pole täiesti kinni külmunud, kuid kohati on jääsuppi ja jäämägesid ohtralt. Jäämäed paistavad 9km. kõrguselt vaadatuna üksikute valgete saartena. Hea, et ilm on pilvitu, kõik on näha. Kell on 21.00 Moskva aja järgi ja 13.00 kohaliku aja järgi. Paistab, et me lendasime alla tuult ja 10 tunni asemel jõudsime kohale 9 tunniga. Ahah, ookean lõppes all on Kanada! Sain oma naabrilt maailma kaardi ja nüüd tean täpselt meie esimese võistluslinna asukoha. Küll on veel palju lennata Montrealist Seattlesse. Arvatavasti tuleb lennata Vancouverisse ja sealt on vähe maad. Tuleb ületada Kanada-USA piir ja olemegi kohal. Kui ainult kiiremini kohale jõuaks. Pea on lennukimürinast päris „jämedaks“ paisunud! All laiub järvede ja metsadega kaetud maa. Lund on, kuid mitte eriti palju. Paistab, et ilm on külm, kõik järved on lumega kaetud. Kui palju järvi! Nii, maandusime õnnelikult. Ilm on ilus. Lund on vähe. Oleme Kanadas. Jõudsime lennujaama hoone ette. Lipuvardas lehvib Kanada vahtraleht. Jaa hea vana ütlus, et lennusõit on ajavõit ei pea alati paika. Maandudes tundus ümbruskond veidi imelikuna. Kuhu olid jäänud Montreali pilvelõhkujad? Lennukist väljudes leidsin oma kahtlustele seletuse. Meie lennuk oli sunnitud tegema vahemaanduse Ganderis. See on väike 8 tuhande elanikuga linnake. Ootasime asjatult mitmeid tunde lennuvälja ooteruumis. Meie reis lükati edasi homme hommikule.

Sõiduautodes veeti meid hotelli. Mõlemal pool teed seisid majakesed. Ühtegi suurt elumaja. Kõik individuaalid ja iga maja ees auto. Kõikjal valitseb puhtus ja kord. Nüüd teeme veel väikese jalutuskäigu linnas, siis sööme õhtust ja magama. Aga silm vajub juba vägisi kinni. Teie seal kodus magate juba ammu. Homme aga seikleme edasi. Ehk on ilmataat Montreali peale halastanud. Ah jaa, kõikjal on männimets ja palju järvi. Meie hotellitoa aknast avaneb järvedele vaade. Olen ühes toas Raikoga. Nii, aeg on see 29. jaanuar ära lõpetada. Liiga pikale on veninud see päev. Kuigi kell on alles 20.00, on aeg ammugi magada. Jalutasime veidike linnas ja mõtlesime, et miks küll kõnniteid pole. Kuid vastus on siin lihtne-kõik liiguvad masinatega. Mitte ühtki elavat hinge polnud tänaval. Sahisedes möödusid limusiinid. Kerge õhtueine, värskendav vann ja voodi. See on siis kõik, mis esimesel päeval Kanada pinnal silme ette jäi.

Tähelepanek kirjutatu kohta! Olen siin korduvalt rõhutanud, et pole kõnniteid ja vaid autod vuravad. Tõepoolest, sellel võistlussõidul USA-sse märkasin kõikides linnades, et kõnniteid on vähevõitu ja ka bussiliine vähe. Imestasin seetõttu, et siis olid juba sealmail kõigil autod, meil aga 58 aastat tagasi oli auto luksuskaup!

 

30. jaanuar.

Magasin hästi-11 tundi järjest. Olen võrdlemisi välja puhanud ja peale kerget hommikusööki viisid limusiinid meid lennujaama. Kas tõesti tuleb ka tänane päev parema ilma ootel tühjalt ära istuda. Siin on küll suurepärane ilm-päike paistab, kerge külm. Tegin ka esimesed võtted lennujaama sisemusest. Siine aeg on 08.00, Moskva aeg 15.00. Aga sinna kuhu me lendama peame on alles 04.00 hommikul. Nii, et 11 tundi saab olema ajavahe! Seina peal on Londoni, New Yorgi, Ganderi, Wancoweri ajanäitajad. Kõik on hea ja ülevaatlik. Lennuvälja ooteruumis on välja pandud abstraksete maalide näitus. Pealkirjadest saab aru, kuid pildid jäävad segaseks. Mõnest on väga raske aru saada. Ja hinnad on soolased-300 dollarit. Täna hommikul demonstreerisin oma inglise keele „oskust“ ettekandjale-näitsikule. Minu „hiilgava“hääldamisoskuse tõttu jäi ta mind suu laiali vahtima. Kuid peamine on see, et ma ei häbenenud ja julgelt esinesin. Peaks juba kiiremini ära sõitma! Lõpuks ometigi oleme lennukis. Mõne minuti pärast on start. Ganderist Montrealini on 2t. ja 15 min. tee. Startisime. All on jällegi järved ja männimetsad. Küll on võimas õhuhiiglane see IL-62. Kõrgust võtab väga järsult. Alla vaadates tundub Gander peopesasuurusena.
Lõppes mu elu kõige raskem lend. Peale 30 min. lendu sattusime uttu, mis saatis meid kuni maandumiseni. Palju ei puudunud, et oleks kasutanud paketti. Küll võttis keha nõrgaks. Linn on suur ja võimas. Kui mõelda, et ees ootab vähemalt 7 t. lendu, võtab tuju ära. Ilm on siin sombune -1. Kindlasti väga niiske.

Jälle maa ja taeva vahel. Nüüd juba Ühendriikide poole. Montreali lennuväljal kimbutas meid tublisti toll. Sellist asjade kontrolli pole enne nähtud. Nii mõnigi poiss oli hädas. Võtsin kaasa 2 pudelit viina, mida siiski ei märgatud. Endalegi jäi arusaamatuks, kas võib viina vedada või ei. Vorstid ja toiduained võeti küll ära. Lennuk millel lendame on suurem kiirus kui meie omadel. Lendame udus, kuid kõikumist pole tunda. Küll oli hea, et meile süüa anti, kõht lõi juba pilli, seda enam, et tühja kõhuga on lennuki sõit suureks piinaks. Meie lennuk hakkas juba kõrgust vähendama. Varsti jõuame New Yorgi Kennedy lennuväljale. Linna panoraam peaks päris huvitav olema. Sealt aga tuleb edasi lennata üle kogu USA idast läände. Oleme USA-s. Vihma sajab.

Jälle lennukis. On algamas väsitava reisi viimane etapp. Oleme stardi ootel. New Yorgi lennuväli on tohutute mõõtmetega. Juba see, et 13-st stardirajast tõuseb ja maandub vähem kui minutise intervalliga lennuk! See ütleb juba kõike. Ka meie oleme New Yorgi kohal. See ei jää siiski meie viimaseks õhkutõusuks. Ennem kui me Seattle jõuame on veel kolm vahemaandumist. Lendame üle linna. Kõrgusest vaadatuna tunduvad pilvelõhkujad tikutopsidena. Kui Kanadas kohtasime ainult paari mustanahalist, siis New Jorgis on neid palju, põhiliselt töölised. Küll on kahju, et ilm udune on. Alla ei ole midagi näha. New Yorki maandudes võtsid meid vastu fotoreporterid. Tegid pilti ja mina märkisin meie poiste nimed, alad ning resultaadid, mida oleme näidanud. Nüüd saime juba paremini aru teineteisest. Võib olla ka sellepärast, et mängus olid sportlikud terminid, mida ma rohkem tean kui tavalist juttu.

Jällegi tõid nägusad stjuuardessid meile söögilauad ette ja ma tellisin endale milk (piima). No küll on kehvad lennuolud. Pilved on isegi 9 km. kõrgusel. Kuid lennukid on stabiilsed. Ei raputa nii nagu IL-62. Oleme lennanud üle 2 tunni. Varsti maandume kuulsas röövlitelinnas Chicagos. Ilm on ilusaks läinud. Pilved vaadet maale ei sega. Lendame üle suure Michigani järve. Ees aga paistavad suurlinna pilvelõhkujad. Lendame Chicago kohal. Järve kaldal kõrgub pilvelõhkujate kompleks. Muidu on aga majad 2 korrustena korrapäraselt reas. Tänavad on sirged ristteedena. Täitsa üle majade lendame! Olemegi kindlal pinnal. Aga lund pole kübetki. Paratamatult hakkab mind paks kraega palit segama. Ilm on ideaalne. Nagu meil aprillis.

Jälle „tõsteti“ meid ühest lennukist teise. Huvitav, kas on see viimane ümberistumine või piinatakse meid edasi. Teenindamine on korralik. Kõigepealt pannakse meid istuma ja alles siis lastakse kohalik elanikkond peale. Ka Chicago lennuväljal on tihe liiklus. Lennukeid stardib ja maandub igast ilmakaarest. Tegin väikest statistikat õhus veedetud tundide kohta. Kui jõuame järgmisesse linna on puhast õhus veedetud aega 18,5 tundi! All aga on tuledes (õhtustes) särav Chicago, ees on 3 tundi lendu kuni Sal Lake City’ni. Jälle kindel pind jalge all. Kuid see pole veel kõik. Linn paistab väga suur olema. Aga lendamisest on kõrini. On selline tunne nagu nädal aega oleks lennanud! Saime veidi jalutada ja jalgu sirutada. Ilm on külmem kui New Jorgis. Ka tuul on väga tugev. Järgmise etapina ootab meid Portland. Järjekordne söömaaeg on möödas. Toidetakse meid korralikult-vali mida soovid. Liha ja värske salat, piim, koogilõik. Ka meie lennuk hakkab kõrgust vähendama. Ees on eelviimane maandumine, et siis võtta viimane start ja lõpuks ometi kohale jõuda. Maa ja taeva vahel oleme aga juba 20 tundi rippunud. Mis liig, see liig. Aeg on puhata. Aga all on Portland. Rohelised, sinised, punased j.n.e. tuled teevad linna panoraami huvitavaks. Eks ta vist reklaami sära ole. Jälle valmistume stardiks. Nüüd pole enam palju jäänud. Ainult 25 minutit lendu ja oleme Seattles. Lennuhooned on kõik puhtad ja mugavad. Rahvast on parajalt ja trügimist pole. Paljudel tüdrukutel on siin kunstlikud pikad ripsmed. Võib huvi pärast osta. Vaatame kuidas meie tüdrukud välja näevad. Jällegi maa ja taeva vahel. Veel üks väike erinevus mida on märgata meie ja USA lennukite vahel. Nimelt meie omad stardiks valmistudes panevad tuure peale ja tükk aega valmistuvad selleks toiminguks. Siinsed aga pööravad kõrvalrajalt peaareenile ja ilma mingi ettevalmistuseta pühivad taeva poole. Nüüd on jäänud veel läbida viimane vahemaa, umbes nagu Tallinnast Tartusse ja olemegi kohal. Oleme Seattle kohal. Paistab olema suur ja kena linn. 21 tundi loksumist õhus hakkab lõpule jõudma. Siiski vabandage mind, küll on grandioosne linn. Ja ookeani kaldal, lahe ääres. Oleme lennujaama hoones. Sattume kohe fotoreporterite küüsi. Üks reporter hakkas minult küsima kuidas ma treenin, mida söön, palju 100m. jooksen, j.n.e. Olin õnnelik, et natukenegi oskan purssida inglist võrreldes mõne meie teisega ja samal ajal kirusin ennast, et siiski nii vähe keelt tunnen. Hotell „Olympia“ paigutati meid mugavaisse tubadesse. Üllatas värviline televiisor, mida nägin esmakordselt. 13 programmil toimuvad saated ööpäev vahetpidamata. Mida seal kõike näha pole. Reklaam, kauboifilmid, kontserdid, näidendid, uudised, revüü ja muidugi reklaam. See on muidugi kapitalimaa põhiomadus. Kaua siiski telekat ei vaadanud, sest väsimus oli liiga suur. Jäin magama nagu unerohuga!

Tähelepanek kirjutatu kohta. Selgituseks niipalju, et see oli suurepärane võistlussõit Ameerika Ühendriikidesse olümpiaastal 1968. Delegatsioonis oli vaid 7 võistlejat. Kõrgushüppajad Gavrilov ja Okorokova, Kaugushüppajad Talõsheva ja Lepik, teivashüppaja Bliznetsov, sprinter Sapeja ja keskmaajooksja Raiko. Olime 40 päeva, reisisime paljudes linnades. Võitsin seal ka hilisemat olümpiavõitjat Robert Beamoni. Ameerikast lendasime otse Madriidi, kus toimusid Euroopa sisemängud, kus võitsin hõbemedali. Võistusreisist täpsemalt juba edasistes lugudes.

Maandumine Seattle