Uudised

jaanuar 11, 2021

Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (13. osa)

Laupäev, 24. veebruar, 1968. Kosutav uni ja puhkus, jalutuskäik ookeani kaldal ja oligi käes aeg minna vaatama teist võistluspäeva. Esimese päva bilanss oli meil Gavrilovi võit kõrguses 2.16, Bliznetsovi kolmas koht teibas 5.03. Sapeja poolfinaalist kaugemale ei jõudnud ja Oleg lõpetas eeljooksuga. Täna jälgisin jällegi Beamoni annet kolmikus. Mingitki tehnikat omamata tegi ta kahe katsega 16.01 ja tuli kolmandaks. Ta jooksis tohutu hooga pakule, esimese sammu tegi 7m., teine samm oli nagu vahesammuks ja siis põrutas veelkord 7m.! Paistab, et kerge spetstrenni järel ei tohiks talle 17m. piir ületamatu olla. Veel kuulsin, et ta jooksis 400m. 47,2-ga ja sprindis lööb paljusid USA paremikku kuuluvaid. Lihtsalt tohutu andekas vend! Täna aga võitis Tanja kauguse 6.22 ja Tonja jäi kõrguses teiseks 175,5-ga. Homme kolime Bercleisse, see siit 20 minuti kaugusel. Asume elama ülikooli ühiselamusse. Väga sügava mulje jättis juba kolmel võistlusel järjest toimuv avatseremoonia. Iga võistlusõhtu keskel kustutatakse saalistuled, valgusvoog on suunatud riigilipule ja rahvas laulab hümni, paremat kätt südamel hoides.

Pühapäev, 25. veebrusr, 1968. Milline imeilus ilm! 23 kraadi, tuulevaikus. Meie suve helgemad päevad on sarnased nagu täna siin. Hommikupoole kuni 18.00-ni sõitsime mootorjahiga San Francisco külje all asuvale saarele. Tõeline lõunamaa lõbustuspaik. Lõunatasime, jalutasime, nautisime loodust ja tagasi mööda lahe avarust. Paate, purjekaid, jahte on laht paksult täis! Ja ega mingit puhkust polnudki. Kohe järgnes sõit San Franciscosse, kus meile korraldati õhtusöök vene emigrantide poolt. Kõik nad on Ameerikasse rännanud läbi Hiina ja enamikus nad on sündinud juba USA-s. Keelt aga pole keegi unustanud. Sealses linnas on neid koguni 40 tuhat. Vodka oli laual ja kõik sarnanes pidudele Venemaal. Paraku on nad kõik õnnetud juurteta inimesed, kuid ära harjunud ameerikaliku elulaadiga!

Esmaspäev, 26. veebruar, 1968. Hommikul sõitsime Prantsuse saatkonda, kus täitsime vajalikud ankeedid Pariisi sõiduks. Algas Ameerika turnee viimane nädal. Jällegi rõõmustas tänane ilm. Tõeline lust oli treenida suviselt lühikeste pükste väel. Täna tegin soojenduse, jooksin ja hüppasin ilma pingeta, mängisin neegritega korvi ja lõpuks ujusin basseinis. Neegrid on kuradima täpse käe, tohutu põrke ja kiire reaktsiooniga. Tuleb veelkord toonitada baaside suurepärasust. Kõik on kompleksis, tee mida tahad. Õhtupoole jalutasin linnas, imetlesin hipide rohkust, nende mitmekesisust ja ongi aeg puhata.

Ujumine Roomas, kui Tõnu veel kümnevõistlust tegi

Ujumine Roomas, kui Tõnu veel kümnevõistlust tegi

Teisipäev, 27. veebruar, 1968. Tavaline päev. Hommikul käisime fotograafi juures, prantsuse viisade asjus, siis magasime kuni treeningu alguseni, seejärel tugev treening ja õhtul sõitsime külla Galjale, ühe vastuvõtja venelannast naine. Tema korraldas meile õhtusöögi, mis möödus lõbusalt ja head muusikat kuulates ja tantsides. Kuidagi ei tahetud mind ära lasta, oli palju kauneid neidiseid, pidin isegi appi võtma hädavale, et minema saada. Kaks nädalat peab veel ranget korda hoidma. Euroopa sisemängud Madriidis lähenevad ja sellise vormi juures on reaalne hea koht saavutada. Homme aga by Airplane to Cleveland!

Kolmapäev, 28. veebruar, 1968. Jätkan oma märkmeid 6 miili kõrguselt lennuki pardalt. All laiub surmaorg-kõige kuumem ja viljatum kõrb Põhja-Ameerikas. Mõlemal pool piirab orgu Kordiljeeride mäeahelik oma lumiste tippudega. Nii kaugele kui silm ulatub nägema on mäed ja viljatu liiv. Momendil hoiame kurssi Chicagole, kus on vahemaandus.. Lendame juba kolmveerand tundi ida poole. Kaugele kaugele on jäänud California, suurepärane nurgake siin maamunal. Huvitav, kas kunagi avaneb veel võimalus siia sõita? Läheneb Chicago. Kadunud on palmide kontuurid. Hoopis lumi võtab meid vastu! Nüüd ei näe rohelust arvatavasti enne Hispaaniat. Kuid siiski suur n.ö. lõviosa talvest on möödunud roheluses ja päikesepaistes. Märtsi keskel koju jõudes elame üle veel teise kevade. Üldiselt on koduigatsus suur. Tahaks sumada Pirita mändide all, kuid elame üle. Hispaaniasse ei saa iga aasta. Reis on muidugi kolossaalne. Sellist võimalust juhtub kord elus. All aga on jääga kaetud jõed ja järved. Sellest lennukist aeti meid välja. Lennuk kuulus kompaniile Astrojet, nüüd aga sõidutati meid bussiga lennujaama teise ossa ja nüüd istume Nortwesti lennukisse. Ilm aga on morn, tihe lumelörts, null kraadi. Sellise ilmaga meil lennukid ei lenda. Üleüldse aga oleme lennanud nelja erakompanii lennukiga. United Airlines, American Airlines, Western Airlines ja nüüd siis Northwest Airlines. Astrojet oli lihtsalt lennuliini San Frncisco-Chicago nimetus. Kihutame hiigelkiirusega üle Chicago, 1,5 tunni pärast oleme Clevelandis. Küll on palju saanud lennukiga lennata. Juba üksnes selle reisiga teeme mitmed tiirud ümber maailma. Ja alati stardirajalt üles kihutades põksub süda nagu esimese kohtumise ajal! Olgu mis on, kuid maal jalutada on kindlam. Pariisi aga pidime lendama 250 kohalisel lennukil. Sellist ei kujuta ette ennem kui ise oma silmaga näed. Foto järgi paistab hiilgavana. Hea on see, et ka lühikestel otstel toidetakse korralikult. Tund lendu Clevelandi ja hea lõuna. Mõne minuti pärast maandume. Lumi on maas. Lendasime üle liuvälja. Kohal. Tavaline pilt lennukist väljudes. Impulsslambi sähvatused, sunnitud naeratus ja kohe limusiinidesse. Sellistes carides pole olnud juhust ennem sõita. Tagaistmel istudes võib jalad vabalt välja sirutada. 20 minutit sõitu ja juba olemegi tsentris, n.n. downtownis. Hiltoni ilakuulus hotellikett võttis meid oma külalisteks. Toas televiisor, vann nagu kõigis varemööbitud hotellides. Siin on aeg juba 3 tundi California omast ees, nii et pisitasa läheneme oma ajvööndile, 8 tundi on veel vahet.

Neljapäev, 29. veebruar, 1968. Selle kuu viimane päev algas meil huvitava reisiga kuulsa miljardäri Cyrus Eaton ACADIA farmi külastamisega. Härra on rauasulatustehaste omanik ja omab pangas 4 miljardit dollarit. Peale selle on tal omapärane hobi ja nimelt tõupullide ja tõuhobuste kasvatamise. Pullid kui ka hobused on tal käinud mitmeid kordi Euroopas konkursil, kus on saanud ülemaailmse tunnustuse. Erinevalt meie pullidest on nad rahumeelsed, lasevad vabalt juurde, poseerivad fotomeestele. Eaton on ise üle 80 a. vana, kuid näeb välja hoopis nooremana. Ta ütles, et aasta tagasi jättis ta uisutamise sinnapaika ja läks üle suusatamisele, kuna kiirused muutusid tema vanuse kohta liiga suureks. Esmakordselt nägime lihtsat Ameerika kohta. Siine maastik meenutab mitmeti meie Lõuna Eesti oma. Võimalus avanes ka esmakordselt troikal sõita. Kõik mainisid, et nad sõidavad esmakordselt troikal ja seda ja seda mitte USA-s, vaid kogu elu jooksul. Saduldatud oli ka kolm valget suurepärast hobust. Lund oli ka just niipalju kui kui vaja. Jaa Cleveland on meie Ameerika reisi n.ö. põhjapoolus. Temperatuur nulli ümber. Samas toimus ka pressikonverents ja dinner. Nüüd aga peab minema konte vähe liigutama. Teised homme esinevad, kuid mina pean treenima. Trenn möödus hästi. Paistab, et vorm hakkab tulema.

Reede, 01. märts, 1968. Täna hommikul varakult tegin suurepärase treeningu Arenas, kus õhtul toimuvad võistlused. Muidugi Seattle, Los-Angeles, Okland oma hiigelhallidega teda võrrelda ei saa. Samuti oli hommikul jahedavõitu, sest jääd polnud ära sulatatud vaid rada lihtsalt jääle laotud. Siiski viisin läbi paraja treeningu, sest homme tuleb asuda juba uuele teekonnale Hispaania poole. Võistlused möödusid mitte sellise pingega nagu eelmistes linnades ja ka tulemused jätsid soovida. Hall oli väike, kuid osavõtjaid palju. Meie omadest võitsid Gavrilov ja Talõsheva. Homme hommikul jätame hüvasti Clevelandi, kuulsa Jesse Owensi sünnilinnaga ja kogu Ohio osariigiga ning lendame New-Jorki, sealt Montreali ja edasi Pariisi.

Laupäev, 02. märts, 1968. Huvitaval kombel on Ameerika turnee meile „jalgu jäänud“ kolm kuud. Jaanuari viimastel päevadel jõudsime Seattlesse ja nüüd märtsis hakkame lõpetama oma turneed Ühendriikides. Jällegi istume Boengi turjal ning Astrojeti lennukompanii saadab meid New Jorki poole. On lõppemas USA reis. New Jorkist lendame Montreali. Huvitav, kas kunagi elus õnnestub veel USA-sse pääseda. Reis oil väga huvitav, kogesime palju uut, mida kuskil mujal ei õnnestu näha oma silmaga. Need päevad jäävad alatiseks meelde kui sisukalt veedetud päevad. Hakkame kõrgust vähendama. Ilm on ilus, all ei paista lund olema. Jällegi anti meile maitsev hommikusöök, mida kandsid ette nägusad stjuuardessid. Kõikides lennukites milledes oleme lennanud teenindavad väga kenad näitsikud! Veel üks uudis-nimelt on igale istmele konstrueeritud kõrvaklapid ja kontakt kust võib kuulata soliidset ajaviitemuusikat. Tore uuendus! Aga all on Atlandi ookean. Nädal tagasi olime Vaikse ookeani kaldal, nüüd aga Atlandi peal. All on New Jork. Lumi on siiski maas. Maandusime hiiglaslikul Kennedy lennuväljal. Kümnetelt stardiradadelt tõuseb ja maandub iga minuti järel lennukeid. Käes on keskpäeva tund. Oleme viimaseid minuteid USA pinnal.. Istume Air Canada kompanii lennukil ja valmistume stardiks. Jätsime hüvasti oma esindajate Stepanenko, Jagodini, Jekaterinkiniga. Nüüd jätkame teekonda seismekesi. Minu auhinda, s.o. magnetofoni pole veel New Jorki saadetud, kuid meid New Jorkis vastu võttev OM võitja 4x100m. teatejooksus Cassel ütles, et ma ei muretseks, sest kõik on okey ja ta annab kasseti Stepanenko kätte, kes toimetab selle omakorda Moskvasse. Elame näeme, hea kui lootustki on. Tulevaks aastaks lepiti kokku maavõistluse suhtes USA-Inglismaa-NSVLiit, mis toimub suvel Los Angeleses. Tuleb suveks vormi lüüa, muud ei jää üle. Talvel aga toimub huvitav võistlus Moskvas USA-Poola-NSVLiit. Kaotasime kontakti USA-ga, oleme Kanada õhuruumis ja läheneme Montrealile. All on pilvelõhkujad. Väga suur linn. Ilm on ilus, lund on vähe, pilvitu. Lendu oli kõigest 1 tund. Siin tuleb istuda kuni 19.00-ni õhtul. Toetume kindlalt Kanada pinnale. Ees on aga kõige väsitavam lend Montreal-Pariis ja samuti ajavahe. Istume juba viiendat tundi Montreali lennujaamas ja ootame oma lendu. Lennuväli on suur ja võimas. Juhtus naljakas vahejuhtum. Tahtsin minna tualetti oma kehalisi vajadusi rahuldama minna, kuid võta näpust-tuli minna ja USA dollar Kanada vastu ära vahetada. Ostsin mõningad suveniirid ja linnavaated. Siin on müügil hülgenahast hiigelsaapad, kuid kahjuks minu numbrit pole. On jäänud 1,5 tundi veel oodata. Pariisi peaks plaani kohaselt jõudma kell 08.00 hommikul. Jällenägemiseni Ameerika manner! Air Canada PC-9 võttis meid oma pardale ja suund on pikalt üle ookeani Pariisi. Lend pidi olema 6 tundi 10 minutit. Nüüd tuleb kella veelkord ette lükata. California ajaga võrreldes on Pariisi aeg 6 tundi ees. Tuleb sundida end magama. Jälle algab aklimatiseerumine aja suhtes. Kehva on see, et me jõuame Pariisi hommikuks. Terve päev ei tohi magada ja see on vaevarikas. Nüüd aga peaks varsti süüa saama. Palju tunde on möödunud hetkest kui õhku tõusime. Kell on pool kaheksa. Oleme juba Euroopas, väljas on valgeks läinud. Magada pole üldse saanud, sest kuidagi ei tulnud und peale. Peale seda toideti meid vahetpidamata ja seetõttu polnud aega uinudagi. All on Pariis. 71 tundi lendu on seljataga. Ilm on väga udune. Ime kuidas me üldse maandusime. Orly lennujaamas selgus, et meie rahvas polegi veel üldse kohale jõudnud ja meid võtsid vastu Adidase esindajad. Lennuväljalt sõidutati meid hotelli. Jaa, kadunud on Ameerika limusiinid ja modernhooned. Pariis, näha kohe, et vana Euroopa linn. Palju vanu ja väikseid maju, kitsaid tänavaid. Hotelli majutamine läks normaalselt. Sain ühesesse tuppa, kuid televiisorit toas pole. Tohutu vaev on ajaga harjumine. Jõudsime ebasobival ajal, s.o. hommikul siia. Kui kohale lennata õhtul, on asi palju lihtsam, sest juba see pikk kontinendilend väsitab niivõrd, et olgu kodus kas öö või päev, heidad kohe magama ja järgmine hommik oled värske poiss. USA-sse jõudes oli niimoodi. Lõunatasime ja jalutasin veidi hotelli ümbruses. Pühapäevane päev, kuid tänavad on täis nii-öelda mikrokaupnikke. Vaheldumisi pakutakse nii riideid kui toitu. Uudiseks olid mereannid- krabid, vähid ja minule täiesti tundmatud molluskid. Pooluimasena, täiesti tuimana nagu puupakk ronisin voodisse.

Siinkohal lõpetan oma Ameerika turnee reisikirjelduse!

Ei hakka Teid väsitama viimase nädala muljetega viibimisest Prantsusmaal ja Hispaanias. Niipalju siiski lisaks, et Madriidis jätkus minu edukas sisehooaeg, kus võitsin oma esimese tiitlivõistluste medali, Euroopa sisemängude hõbemedali 7.87-ga! Sellega siis lõppes minu pikk ja väga muljeterohke pikk võistlusreis, mis algas 29. jaanuaril ja lõppes 10. märtsil! Mõnus oli koju jõuda ja jälle treenima asuda teadmisega, et Mexico olümpiamängudeni on jäänud vaid 7 kuud!

Sellest, mis seal juhtus ja muudki huvitavat loodetavasti tulevikus!!

Euroopa sisemängude hõbe Madriid 1968

 

Ateena Euroopa MV pronks 1969

 

Viini Euroopa sise-MV kuld 1970