Uudised

detsember 28, 2020

Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (11. osa)

Reede, 16. veebruar, 1968. Viimane päev Los-Angeleses. Homme võtame suuna San Franciscole. Ja ega väga palju lennata polegi, 50 minutiga oleme kohal. Täna hommikul selgus, et ka need võistlused on diskriminatsiooni all ja keegi meie omadest osa ei võta. See-eest aga tegin tugeva trenni. Ilm on endiselt soe. Peale trenni oli suur tegemine kojusõiduga, sest peale viit sõidavad kõik töölt koju ja autosid on neljas reas paksult maanteed täis. Ka autode heitegaasidest tekkiv suitsuvine paneb silmad kipitama ja pea on raske. Linn asub ju küngaste vahel ja seetõttu smoke nagu ripub linna kohal. Õhu liikumist on vähe. Aga saun on hotelli juures ideaalne. Kuiv ja märg leil, mineraalvee vannid, hüdrovannid, bassein, vann külma veega, igas ruumis puhtad käterätikud, üleval tõstesaal arvukate agrekaatidega-kõik see on suurepärane! Nüüd aga ootan Slotanit. Ta lubas mind viia linna, et viimast korda heita pilk õhtusele Los-Angelesele. On möödunud viimane õhtu siin kandis. Veetsime toreda õhtu Slotani ja tema abikaasaga Pizza õllebaaris. See on vanaaegse sisseseadega. Ümber baarileti on pukid , saalis aga on pikad laudade read ja rahvas joob ning laulab klaverimängija saatel populaarseid lööklaule. Väga palju meile tuntuid laule tuli ette! Laulsin kaasa muidugi eesti keeles. Saalid on hämarad ja ubased, õlu oli hea ja teda serveeriti tohutu suurtes ja rasketes pokaaldes. Tagasisõidul juhtus väikene äpardus. Slotan tahtis mulle õpetada autojuhtimist, kuid ma vajutasin liiga aktiivselt sidurile ja masin keeldus häält sisse võtmast. Tõukasime auto lähedalolevasse bensiinijaama, kuid see oli suletud. Õnneks hakkas masin lõpuks tööle. Jätsin Slotani ja tema naisega hüvasti ning nüüd sätin ennast unele. Homme hakkame asukohta vahetama.

Laupäev, 17. veebruar, 1968. Poole tunni pärast sõidame lennuväljale. Praegust aga vaatan meie ja Kanada mängu televiisorist. Hakkab lõppema esimene periood. Ees on meie poisid, ehk siis NSV Liit. Kahju, et mängu lõpuni ei näe. Eile näidati ka New Jorgi võistlusi. Beamon hüppas jälle üle 8 meetri. Üldiselt oli seal rohkem kisamist kui võistlusi. Üks neeger peksti vaesomaks ja palju traumasid esines pealtvaatajate seas. Jällegi istun hotellis voodiserval ja kirjutan memuaare, kuid selle vahega, et olen jõudnud kolida juba San-Fransiscosse. Õhulend möödus rahulikult ja 50 minuti pärast maandusime lahe kaldal asuvale lennuväljale. See linn jätab küll rohkem suurlinna mulje kui Los Angeles. On hulgaliselt pilvelõhkujaid, hotelli sõites ületasime kuulsa silla, mis ühendab linna ühe osa teisega. Nüüd aga puhkame veidi ja siis tuleb söögipoolist otsima minna. Ilm on aga esialgu sama soe kui Los Angeleses. Vahepeal käisime soojendust tegemas linna südames asuva järve kaldal. Meie n.ö. teejuht-olümpiavõitja 5000m. jooksus Bob Shul tegi seal endale põhja Tokyo võiduks. . Järve ümbermõõt on 3,5 miili ja on kaetud pehme rohuga. Saaks meie poisid veebruaris sellisel pinnasel joosta… . Tegime ka paraja jalutuskäigu linna südamesse. Elame down townis. Los Angelesega võrreldes on hulganesti rohkem neegreid, tänavad on räpased, poode külluses. Pilvelõhkujad seisavad võikalt keset linna ja annavad talle hoopis teise ilme. Meie hotelli läheduses on tihe lõbumajade võrk. Ühesõnaga, siin keeb elu täies hoos. Muidugi raha peab taga olema. Esimese mulje järgi San Francisco (Okland) jätab palju elavama mulje. L.A. oli suure küla sarnane. See on muidugi esialgne mulje. Elame näeme, mida järgnevad päevad toovad.

Pühapäev, 18. veebruar, 1968. Aeg veereb vaikselt oma rada. Kolm nädalat Ameerika turneest on seljataga. Kui kõik hästi läheb, olen kahe nädala pärast juba Pariisis. Väga pikalt olen seekord kodust eemal. 10. jaanuaril lendasin Moskvasse ja kui kõik läheb plaani kohaselt, siis alles märtsi teises pooles näen kodukanti. Tänane päev aga siinmail algas treeninguga. Tänane ilm oli soojem, mida me üldse Ameerika turnee jooksul näinud oleme. Peale soojendust võtsime kõik üleliigsed riided seljast, muidugi peale pükste. Kohe peale trenni veeti meid mugavates jahtides lahele, kust avanes suurepärane panoraam nii San Fransiscole kui Oklandile. Sõitsime ümber saare, kus on vangla Ameeerika suurimatele kurjategijatele. Sealt on võimatu põgeneda, sest ühel pool asub Vaikne ookean ja teisel pool San Francisco, kuid julgetele, kes üritavad ujuda kaldani on takistuseks tugev vastuvoolus. Kaks võimast silda, kumki üle 10 kilomeetri pikad ühendavad kaht lahe kallast. Otse kalda ääres kõrguvad pilvelõhkujad. Tegin ülesvõtteid, loodame, et õnnestuvad. Reis oli huvitav. Nüüd aga läheme mingile vastuvõtule ja sööma. Eile lennukist väljudes sattusime kohe ajakirjanike küüsi. Panin jälle oma vigases inglise keele mängu. Täna oli lehes umbes nii. Mulle meeldib võita ja seepärast lõingi Beamoni ja teisi tugevamaid. Küsimusele kuidas ma loodan toime tulla reede õhtul Beamoniga vastasin, et saab väga raske olema. Eks ta nii olegi.

Teisipäev, 20. veebruar, 1968. Eilne päev jäi märkmete tegemisel vahele, jätkan alles teisipäeva õhtul. Lihtsalt varem polnud selleks aega. Päevad on möödunud väga sisukalt ja palju kiiremini kui Los Angeleses. Pühapäeva õhtul peale laevasõitu toimus õhtusöök jahtklubis. Aega jäi veel üle ja me otsustasime Raikoga linna jalutama minna. Juhuslikult sattusime väga huvitavate pealkirjadega kinoteatri ette. Ohverdasime 1 dollari ja otsustasime. Võtsime mugavad poosid 4,5 tunniseks istumiseks. Saal oli täis neegreid, latiinosid ja hiinlasi. Esimene film, mis kandis pealkirja: „Juhtum marsil“ jutustas sündmustest 1990. aastal. Esimene kosmoselaev maandub marsil, kuid enne seda on juba toimunud ebaõnnestunud katse, teise planeedi laevaga. Huvitaval kombel on jäänud ellu üks meeskonna liige, õigemini naine. Üldiselt kena figuuriga, kuid jubedate silmadega. Selgus jube tõde-see naine toitus inimestest. Ta andis silmade kaudu käske nii, et kõik olid võimetud ta vastu. Seejärel hammustas ta käeveresooned randme juurest läbi ja imes inimese verest tühjaks. Jälk pilt oli kui ta rahulikult heitis magama ja suunurkadest tilkus verd. Üksasjalikumalt ma kirjutama ei hakka, sest see võtaks palju ruumi ja aega, ainult niipalju, et film: „ Terrori saar“ oli eelnevast palju jubedam ja jutustas kilpkonna kehaga ja keha keskelt väljuva 2 meetri pikkuse mao kerga monstrumitest, kes õgisid inimesi, jättes neist järgi ainult jubeduseni moondunud olevused. Huvitav oli jälgida saalisviibijate psüühikat. Meie Olegiga värisesime kui maod ootamatult inimestel kõrist haarates neid õgima hakkasid. Kohalik publik lihtsalt irvitas nagu meie seda teeme komöödiafilmi vaadates. Ka kolmas film: „Müstiline org“ oli huvitav. Magama jäädes aga väga kartsime, et äkki näeb seda kõike vee unes!

Esmaspäev, 19. veebruar, 1968. Kohe alguses seletan selle väikese segaduse kirjapandus. See eelnev lugu, kinoskäik täpsemalt toimus pühapäeva õhtul. Nüüd aga vaatame, mis esmaspäeval juhtus-toimus. Täna läks tramburai lahti juba k.09.00 hommikul. Meid sõidutati siit tunni kaugusel asuvasse kuulsasse Stanfordi ülikooli. Siin, Palo Alto linnas tomus 1962.a. maavõistlus USA-NSVLiit vahel. Tutvusime staadioni ja linnaga. Peale lõunasööki sõitsime Okland Gambrage ülikooli staadionile trenni. Küll on palju saale, võimlaid ja korvpalli sisehalle ülikoolide juures tervikuna. Pole ime, et siit sirgub palju suurepäraseid atleete! Näiteks ma lähen trenni ja mulle antakse puhtad riided pealaest jalatallani. Kui vihma sajab saan vastava nailonkuue. Adidas ja Puma susse ja naelkingi on riiulid täis maast laeni. Tuleb ainult öelda number. Trenni lõppedes annad kõik lattu tagasi ja lähed kaks kätt taskus koju. Tänast trenni segas tugev vihm. Õhtul aga külastasin jällegi kino, kuid seekord hoopis teise profiiliga. Maksis 3 dollarit ja saalis istusid ainult mehed…!

Teisipäev, 20. veebruar, 1968. Hommikul sõidutati meid Oklandist tutvuma San Fransiscoga. Oklandist saab San Franciscosse maailmakuulusa Golden Bridge, 9 miili pika võimsa silla kaudu. Ehtitati teda 2 aastat. 2 nädalat tagasi sõitis õnnetult üks väikelennuk vastu silda. San Francisco on ise suurlinn kõrgete pilvelõhkujatega ja arvukate lõbustusasustustega. Kuulus on ka nende vanaaegsed trammid, mis tiirutavad vanalinnas ja veavad turiste ringi. Väga tahaks siia sõita õhtul kui linn on tuledes. Peale lõunat tegin kerge trenni, kuid minekut polnud absoluutselt. Mis küll reedel saab, ei kujuta ette. Õhtupoole jalutasin linnas ja puhkasin.

Kolmapäev, 21. veebruar, 1968. Täna hommikul toimus traditsiooniline pressikonverents. Minult küsiti, et mida ma arvan Beamonist ja, et kes võidab Mehhikos kaugushüppe. Vastasin, et ei tohi unustada vanu rebaseid Bostonit ja Ter Ovanesjani. Siis tutvusime linna kauplustega ja seejärel toimus õhtusöök kohalike vene emigrantide juures. Mugav majake mitmete ruumidega, isegi lauatennise laud on olemas. Sõime ja jõime, väga tore õhtu oli.

Neljapäev, 22. veebruar, 1968. Hommikul jalutuskäik linnas, kerged sisseostud ja seejärel soojendus Coliseumis, kus homme tuleb rauad tulle panna! Jällegi mingit uut sorti rada, väga kiire ja vetruv. Hoone ise on moderne, mahutab 11 tuhat, ringikujuline, ehitatud betoonist ja klaasist. Õhtul kohtasin Bostonit, kes soovis, et ma temaga fotograafile poseeriks. Väga tore kui selle pildi ka kätte saaks! Boston on tore poiss, lõbus ja humoorikas. Kõnnak on aga nagu kassil. Homme õhtul läheb kõva heitlus lahti. Kahju, et erilist vormi pole. See oleks ime kui korduks Los Angeles. Beamon hüppas New Jorgis jälle üle 8 meetri. Kauguses on eelnevalt registreeritud 14 osavõtjat. Et sellest miljööst eemal olla sõidutas üks kohalik mind õhtusesse San Franciscosse. Ilm on uduse võitu ja me sõitsime ühele künkale, kus saab ülevaate kogu linnast. Beautiful, very beauftiful! Pilvelõhkujad ja ookean, üle lahe kulgevad kaks hiigelsilda-kõik see teeb linna võimsaks! Sõitsime läbi hiina, mehhiko ja itaalia linnajao. Sadamas on aga arvukalt ööasutusi, elu keeb igal rindel. Otse tänaval müüakse Vaikse ookeani rikkusi-krabisi, kalu ja muid selliseid veeelukaid, millest aimugi pole. Veidi linnast välja sõites peatusime ookeani ääres kõrgel kaldapealsel. All paiskusid kõrged lained vastu kaljusid ja udu ning vihm tegid vaatepildi võikaks. Jäi ainult üle koju sõita ja rahulikult magama heita. Ah jaa, San Franciscos on kõige rohkem hipisid üle USA. Ka neegreid on ohtralt. Kõik nad seisavad tänavanurkadel nagu kedagi oodates, mõned joobunud olekus või narkotsi mõju all.

Reede, 23. veebruar, 1968.Võistuspäev. Polegi vist kirjutanud, et tegemist on USA lahtiste meistrivõistlustega!! Hommikul jalutasin ja nüüd puhkan, et tunni aja pärast areenile sõita. Tunde kohta ei oska midagi öelda. Vormi erilist pole ja kõik selgub peale esimesi katseid. Alles täna selgus, et meil tuleb osa võtta veel ühest võistlusest. Täpsemalt 1. märtsil Ohio osariigis Clevelandi linnas Erie järve kaldal. Kaugust õnneks kavas pole ja ma saan normaalselt trenni teha. 2. märtsil lendame New Jorki ja sealt otse Pariisi, kus ühineme meie koondisega Madriidi sõiduks, kus toimuvad Euroopa sisemängud. Nii, et Moskvast me läbi ei lendagi! Reis on väga huvitav-neli riiki ühe reisiga! Koduigatsus on suur, kuid elame üle. Sellist reisi võib olla enam ei näegi. Nüüd aga väike puhkus ja siis…!

No nii, kõik on möödas selleks korraks. Tulemuse ja saavutatuga võib rahule jääda. Teine koht USA meistrivõistlustel talve kohta suvise 7-92-ga ja kaotada ainult Beamonile pole häbi! Võib olla oleks võinud rohkemgi hüpata, kuid meile võõras hüppamise järjekord tekitas palju segadust. Kõigepealt jaotati meid kolme gruppi vastavalt 5,6,4 hüppajat. Mina hüppasin viimases grupis ja jahtusin parajalt maha ennem kui meie grupp hüppama hakkas. Ja veel üks huvitav uudis. Kõigepealt gruppides saime 2 katset, seejärel hüppasid kõik osavõtjad järjest kolmanda katse ja alles seejärel algas finaal. Igal juhul sellised muutused, millest ma sain teada alles võistluste käigus tagajärjele kasuks ei tulnud. Ja nii oligi, et kahel esimesel katsel saavutasin parima. Teisel katsel hüpatud 7.92 jäigi laeks. Oleks kolmas katse kohe peale teist olnud oleks võinud kaugemale hüpata. Beamon põrutas kohe esimesel katsel väikse vargusega 8.42 ja teisel ametlikult 8.22. Hiljem ei suutnud temagi rohkemat. Huvitav on see, et üleastutud hüpped mõõdetakse ära kui rahvas tribüünil häält tegema hakkab! Beamon on väga kiire ja hoojooks on tal peamine! Ter Ovanesjani ja Bostoni hoojooks jääb silmaga nähtavalt talle alla. Bob on pikk ja ülakeha pole olemaski. Ainult pikad sitked jalad. Olen temast 2 sm. pikem, kuid seeeest 16 kg. raskem!! Pean nagu sangpommi seljas vedama! Bostonil aga ei vedanud, kõik 3 katset astus üle. Ka noor Propctor ei löönud läbi.. Kolmas oli Hopkins. Nüüd on Ameerika turnee minu jaoks lõppenud. Suhe jäi kõigiga 2:0, ainult Beamoniga 1:1. Mis aga peamine, et sain võistelda maailma eliidiga kui võrdne võrdsega ja nüüd on mul rohkem usku endasse. Jääb ainult üle edukalt esineda Hispaanias ja siis hakata uut ettevalmistavat baasi looma juba suveks. Kõik on momendil okey!

1968. aasta Spordilehes olevalt pildilt (vasakpoolne) näeme, kui sihvakas Tõnu oli. Ometi kirjutas ta, et võrreldes Beamoniga on 16kg raskem!