Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest (18. osa) – Argentiina reis 1975

Võistlussõit Argentiinasse 1975.

NSVLiidu ajal juhtus mõnikord nii, et Moskvast tuli kõne, et paki kiirelt spordikott ja kohe Moskvasse, sõidad mõne päeva pärast kusagile, seekord Argentiinasse.

Kes siis Argentiinasse sõita ei tahaks. 1975. aastaks oli minu spordikarjäär viinud mind paljudesse maailma riikidesse, kuid mitte veel Lõuna Ameerikasse.

25. oktoobril lendasin Moskvasse. Koha peal aga selgus, et sõit pole veel kindel, viisade hankimisega oli mingi probleem. Argentiina oli sellel ajal diktatuuri riik, poliitilisi probleeme oli ja ega meile täpselt midagi ei räägitud. Samas pidi ka meie sportlastel olema kehtiv väljasõiduviisa n.n. välispassis ilma milleta tavaline nõukogude kodanik kuhugile ei pääsenud, ka Poolasse mitte, rääkimata juba kapitalistlikest riikidest. Minul kui kindlal koondise liikmel oli dokumentidega korras ja nii mind kutsutigi. Võistlus pidi toimuma Buenos Aireses ja kandis nimetust president Huan Peroni memoriaalvõistlus. „Praadimine“ jätkus. Selgus, et sõit otsustatakse alles 27-dal. 26.10. tegin hallis tavatrenni ja ootasime ja närveldasime, kas ikka pääseme lennukile. Järgmisel päeval, 27.10. ei saanud viisasid veel kätte. Käisime Argeniina saatkonnas dokumente vormistamas. 28.10. selgus, et sõit ikkagi toimub, väljalend alles 30.10., ehk siis viimasel hetkel, kohale jõudes tuleb lennujaamast tormata otse staadionile. Hea seegi, peamine, et sõit toimub!! Vahepeal veel üks trenn, õhtul siis 29.10. oli koosolek, et homme hommikul lendame läbi Budapesti ja Senegali pealinna Dakari, äratus juba 3.30.

Neljapäev,30.10.1975. Äratus 3.30, ruttu liftiga, bussi peale ja läks sõiduks lennuväljale, mis möödus viperusteta. Õhtul sadanud lumi hakkas sulama ja tänavad enam libedad polnud. Tollist läksime läbi viperusteta. Alguses öeldi, et lendame vahemaandusega Budapestis, kuid lennukisse istudes selgus, et Budapestis ei maandu ja reis pikkusega 7000 km. toimub vahemaandusteta. Õhus kokku oleme 8h 45 minutit. Lendame üle Kiievi, Vahemere, Sahhara kõrbe, Kairo. Turbiinid töötavad, kohe algab elu pikim reis.

Seljataha on jäänud NSVLiit, Ungari, Jugoslaavia. Lendasime üle Karpaatide, Aadria merest, 10 minutit tagasi Roomast. All laiub sinine, sinine meri, ehk siis Vahemeri, ilm on hea, pilvitu omane siinsetele laiuskraadidele. Kuigi öösel ei saanud peaaegu üldse magada ei taha und kuidagi tulla. Emotsionaalne tõus peletab väsimuse. Maa paistab silmapiiril, mäed ja kaljud. Ega Aafrika mannergi enam kaugel tohiks olla. Möödas on 6 lennutundi. Juba ammu lendame Musta mandri kohal, momendil aga laiuvad illuminaatori taga niikaugele kui silm ulatub tulikuumad ja elutud Sahhaara kõrbe liivaväljad. Isegi siit 10 km. kõrguselt, kus välistemperatuur -50 on tunnetav ja tajutav liivaväljade kuum hingus.Tohutu on oma mõõtmetelt see elutu kõrb. Juba 3 tundi lendame, kuid all on ainult liiv, kuivanud jõesängid, lõhenenud maapind. Ei ühtki rohuliblet, puudest ja põõsatest rääkimata. Päikest pole illuminaatorist näha, sest asume kusagil seniidi kandis ja ekvaator peaks siin kusagil lähedal olema. Ületan esmakordselt ekvaatorit. Huvitav oleks teada saada, millal see hetk täpselt toimub!

Hakkab lõppema 1. õhusild Moskva-Dakar. Lennuk vähendab kõrgust. See aga tähendab, et varsti läheb palavaks. Stjuuardess teatas, et Dakaris on „ainult“+31 kraadi kuuma. Moskva -3-st Aafrika +31 hüpata saab olema raske!

Hurraa, rattad on kindlalt Aafrika pinnal! Ümber lennuki sebivad mustanahalised. Tundub, et neilgi on palav. Mis meist küll saab? Istume lennujaamas ja ootame pagasit. Õnneks on saatkonna töötaja meil vastas ja aitab meil korraldada edasilennu küsimusi. Hoone ise on euroopalik, kõigi mugavustega. Kuumus hakkab tegema oma tööd. Lisaks veel tohutu õhuniiskus. Linn ise asub Atlandi ookeani kaldal. Õhtul 20.30. Päev hakkab õhtusse jõudma. Moskvas on juba 23.30. Lennujaamast viidi meid bussiga mugavasse hotelli Atlandi ookeani ääres. Loomulikult ei jätnud me kasutamata võimalust supluseks soojas ja väga soolases kõrgete lainetega ookeanis. Jah, 9 tundi lendu ja oled täiesti teises maailmas. Viskasin Leedu kuulitõukaja Plungega rannas kive, ajasime krabisid taga, kuid alati jõudsid nad ennem peitu pugeda rannaliiva sisse ehitatud spetsiaalsetesse käikudesse. Oligi aeg hotelli tagasi minna. Lõunamaal saabus pimedus kiirelt. Hea õhtusöök vabaõhu kohvik-restoranis, kus meid muuseas raevukalt ründasid mingisigused kohalikud lendlevad putukad. Tuli isegi lambid kustutada ja küünalde peale üle minna. Ööseks roomab siin tõepoolest välja kõiksuguseid roomajaid ja putukaid, nii et parem on käia mööda asfaltteed ja veelgi kasulikum toas istuda, kõik uksed ja aknad sulgeda. Nüüd aga ruttu magama. Loodan, et Aafrika öö salapärased hääled+ toa nurgas sumisev konditsioneeron paremad igasugustest rahustitest. Siiski seintel mõned sisalikud roomasid. Nimelt ei olnud see suur hotell, vaid maapinnal asuvad ühekordsed majakesed. Ja ega palju polegi aega. Kell 04.30 peab startima meie lennuk uueks pikaks hüppeks üle ookeani, seekord juba sihtkohta Buenos Airesesse.

Reede,31.10.1975. Istume Boeing 707 mugavas salongis ja ootame väljalendu. Ees ootab 8,5 tunnine õhusõit. Põhiline aeg kulub ookeani ületamiseks, seejärel Brassilia, Uruguai kohal lend ja lõpuks siis Argrntiina kohal. Rahvast on lennukis palju, kõik sakslased. Meid teenindab Lufthansa ja lennuk saabus Casablancast. Tõusta oli loomulikult väga raske, 02.30 on siiski praktiliselt magamata öö. Kõige hullem on see,et täna tuleb isegi võib olla võistelda, just tänu sellele, et Moskvas venis ärasõit kahe päeva võrra. Pole hullu, olen nende aastate jooksul hullematki näinud, ööpäevi veetnud Venemaa lennujaamades lennuilma oodates ja mõnikord ka põrandal magades, Kiievis aga ükskord isegi vannis põõnates. Selline oli elu NSVLiidus. Veel üks meenutus Moskvas suures ühika tüüpi hotellis elades. Olin mingis kuueses toas, osa voodeid olid tühjad, jäin juba magama kui järsku toas tuled põlema löödi, kolm grusiini saabusid öösel, võtsid kotist konjakid välja ja raputasid mind üles, kutsudes mind nendega konjakit jooma, muidu solvan neid. Minul aga hommikul vara vaja võistelda rahvaste spartakiaadi kvalifikatsioonivõistlustel, seega uni oli läinud, konjakit siiski ei pidanud jooma, kuid inimese organism stressiolukorras teeb imesid ja nii õnnestus ka minul kvalifikatsioonist edasi pääseda. See oli vahepala jutt. Niisiis Aafrika higistamised olid selleks korraks higistatud, isegi öösel on siin tohutu kuumus ja niiskus.

08.30. On möödunud 4,5 tundi lendu. Ookean on õnnelikult ületatud, 10 km. allpool laiub hiiglasik Brasiilia. Esmakordselt elus lendan Lõuna-Ameerika mandri kohal. Maastik on mägine, orgudes külad ja linnad. Täna venib lennuaeg kuidagi pikemalt kui eile. Pole viga, asume eesmärgist vaid 4 lennutunni kaugusel. Kõik oleks hea kui vaid täna võistlema ei peaks. Paar magamata ööd annavad siiski tunda. 11.30, maandume. Linn asub Rio jõe suudmes. Paistab olema suur linn. Pilvelõhkujad kuhilas. Nii, rattad betoonil. Sihtkoht on käes. Temperatuur +20. See on ju lausa põhjapoolus Dakariga võrreldes. Akna taga on rohelus. Värsked kevadised toonid, sest asume lõunapoolusel ja seal oligi kevad. Lennujaamas võtsid meid vastu saatkonna töötajad ja võistluste korraldajad. Sain teada, et mina olen see ainusõnnetu, kes kohe samal päeval võistlema. Lennuväljalt hotelli oli 50 min. sõitu. Hea lai maantee, autosi rohkelt. Hotellis kerge eine, majutamine ja kohe staadionile. River Plate staadion mahutab 80 tuhat pealtvaatajat ja on mõeldud rohkem jalgpalli jaoks. Rajakate on harilik telliskivi, mis absoluutselt ei hoidnud ja joosta tuli nagu liiva peal. Võistluste kohta pole eriti midagi huvitavat rääkida. Osavõtjaid kauguses oli 20. Üldse oli võistlemas 14 riigi esindajad: USA; Kanada; Brasiilia; Uruguai; Paraguai; Itaalia; Dominikaani Vabariik;Peruu; Mehhiko; Tshiili; Bollivia; NSVLiit ja Argentiina. Võistlesin rohkem väsimuse ja unega kui vastastega. Seeria: 6.86; 7.06; 0; 0; 7.23; 7.19. Jäin kolmandaks- Itaallase ja brasiillasel oli võrdselt 7.29. Enne viimast katset olin kindel, et kaugemale hüppan, kuid ootamatu tuulepuhang rikkus kogu ilusa plaani. Tõele au andes võib rahule jääda. Arvestada tuleb kolme faktorit. 1. Tohutu väsimus, 2. Rajakate, 3. Ülemineku periood. Asi selles, et see võistlus tuli ootamatult nagu preemiasõiduna ja päris eriala treeningud seisid veel ees, seega mingit võistluvormi ei saanudki olla! Siiski oli veidi ebamugav nii nõrgalt esineda, sest kogu saatkond istus ja elas kaasa. Rahvast oli peaaegu täismaja, sest kohe peale kergejõustikku algas jalgpalli mäng kohaliku liidri River Plate ja ühe provintsi meeskonna vahel. Elasime mängule kaasa esimese poolaja ja peab ütlema, et mäng jättis hea mulje-kiire, hoogne, kohati liialt toores. Meie jaoks oli uudiseks see, et kui pall läheb auti või üle otsajoone ei minda sellele pallile järele, vaid pallipoiss annab kohe uue palli mängu. Sellega hoitakse üleval kõrget tempot. Peale võistlust oli kõigile delegatsioonidele ühine õhtusöök. Ja lõppeski esimene Argentiina päev. Bussiga hotelli sõites vajus silm vägisi kinni. Jaa reisi algus kujunes väsitavaks. Kunagi pole sellist asja olnud, et kaks ööpäeva lennukil, magamata ööd ja siis maailma teises nurgas kohe starti hüpata!

Laupäev, 01. november. Hommikupoole oli vaba aeg linnaga tutvumiseks. Rahvaarvu poolest, üle 8 miljoni, on linn maailmas esimese kümne hulgas. Kesklinn on võimas, seda tuleb lihtsalt ise näha, kirjeldada pole mõtet. Meenutab veidi Mexico Cityt. Võrdlemisi räpane, kõik mis käes üleliigset, see tänavale. Liiklus on väga tihe, palju on muljutuid masinaid, liikluseeskirju suurt ei tunnistata. Kes ees, see mees, vaja nahaalsust ja head reaktsiooni. Päeva teine pool möödus staadionil. Meie omadest said kõik esikohad. Shigalova odas 59.96, Plunge kuulis 17.52, Senjukov 2.10.

Pühapäev, 02. november. Hommikupoole viidi meid autode võidusõidule. Argentiina meistrivõistlused. Trass oli hea, keskmine kiirus 150 km. Peale lõunat jalutasime kesklinnas ja tegime sisseoste. Käisime kinos ja vaatasime suurepärast filmi karateest:“Operatsioon draakon“. Õhtul oli bankett, mis ei paistnud millegi erilisega silma. Läbi said need 3 päeva ja ees on pikk tagasilend. Kokkuvõtteks Buenos Aireses veedetud ajale pean ütlema, et see oli üks ebahuvitavamaid reise. Saabusime viimasel hetkel, kaks päeva istusime staadionil, siis jalutasime veidi linnas ringi ja tagasilend. Ainus pluss oli see, et lennud läbisid mitmeid huvitavaid riike, kuhu muidu võistlusreisidega ei satuks, sest need riigid asuvad Euroopast väga kaugel.

Esmaspäev, 03. november. Hommikul alustasime pikka teekonda kodu poole. Esimene sihtkoht oli Boliivia pealinn La-Paz, seal vahemaandus ja edasi Peruusse Limasse. Lend La Paz-i kestis 3,5 tundi. Neid ridasi ma kirjutan lennuväljal, mis on 4075 m. kõrgusel. Hapnikku eriti pole, reisijatele anti vajadusel hapnikuballoonid, minul õnneks vaja ei läinud, kuid ahmin nagu kala kuival, peas kumiseb, ajab iiveldama. Kujutage ette 4 km. kõrgust mäetippu, päris pirakas ju! See on maailma kõrgem pealinn, ümberringi on lumised mäetipud. Selle reisiga saab tõepoolest just lendudel palju uut näha! Ees ootab veel Lima, Havanna, Lissabon, Frankfurt Main, Moskva ja kodulinn. Lisame kõrgust, suund Limale, all laiub hiiglasilk Titicaca järv, üks maailma suurimaid. Ümberringi väheviljakas mägismaa. Limasse on lendu vaid poolteist tundi, nagu Tallinnast Moskvasse. All on suured mägijärved. Kaldad ja saarekesed on võrdlemisi tihedalt asustatud. Kus on vesi, seal on ka elu. All on Vaikne ookean. Mõne minuti pärast maandume Limas. Kõrge kaljune kallas. Kõrghooneid märgata pole, maavärinaid on tihtipeale. Ilm sombune+18. Lennuväljal võttis mitu tundi aega, ennem kui saime enda dokumendid korda ja seejärel sõitsime linna hotelli Rivera. Rabas tohutu mustus ja savionnid. Isegi südalinnas oli prügihunnikus lademes. Linnast sai küll teatava ülevaate. Rahvastik on 95% indiaani päritoluga. Pole veel olnud sellises linnas, mis niivõrd rabab oma mustuse ja kontrastidega. Otse südalinnas praetakse erinevaid rahvustoite, kõik ümberringi tossab, lõhnade gamma on tohutu ja tükati meeldivgi! Palju kerjuseid, rahvast 3,5 miljonit. Poodides kaup palju kallim kui Argentiinas. Autosid ernevaid. Luksuslimusiinide kõrval kohtad arvukalt masinaid, millel pole poritiibu, kapotti, tulesid. Meenutab Havanna autode taset. Bussid on hoopiski ürgse välimusega. Ööbisime hotellis, et edasi lennata juba Havanna poole. Küsite, et nii palju vahemaandumisi ja nii vaevarikas lend. Siin on väga lihtne seletus. Sellised vahemaandumistega lennud on palju odavamad lõppkokkuvõttes kui otselend ja NSV Liidul valuutat vähe, siis tuli sellega leppida. Meil aga seda huvitavam.

Teisipäev, 04. november. Stardirajal k.10.45. Jällegi all Vaikne ookean, sadam, arvukalt paate ja laevu. Selle reisi jooksul oleme viibinud nii ookeani ida kui ka läänekaldal ja veel Vaikse ookeani ääres, Limas. Nüüd ootab ees 5 tundi lendu Havannasse, kus meile korraldatakse 2 tunnine ekskursioon mööda linna. Seal peab higistama, sest temperatuuri on ligi 30 kraadi. Teel Havannasse lendame üle Ecuadori, Venetsueela, Columbia, Jamaika, Haiiti. 14.30, vähendame kõrgust, all on saared, saarekesed, neemed, soine maastik. Veel veidi ja ja varsti Havannas, +30 kraadi. 18.15 Jällegi lennukis. 3 tundi Havannas möödus suurepäraselt. Meid veeti mööda linna mugava kondesioneeritud õhuga bussis, näidati linna kauneimaid tänavaid ja mälestusmärke. Ühesõnaga ei tulnudki taluda seda tohutut palavust, mis siin tegelikult valitses. Ees ootab „hüpe“ üle ookeani, mis kestab 8t 20min ja 7100km. õhulendu. Seejärel võtab meid vastu Lissabon. Sellist huvitavat reisi, kus nii palju uusi riike näeb harva. Kuigi tagasi lendame suure ringiga, saame tutvuda uute riikidega ja kuigi mulje on päris põgus saab siiski teatava ettekujutuse antud maadest ja linnadest. 8.20 (Lääne Euroopa) aeg. Vähendame kõrgust. Idast särab vastu päike. Reis üle ookeani oli tüütu, kuid päev saabus kiirelt. Lendame ju päikesele vastu. Lissabonis pidavat 11 kraadi olema. Hakkame juba põhja poole liikuma. Saaks juba kiiremini koju. Tohutud vahemaad on läbitud, kuid vist kõige enam venib see kõige lühem ots Moskva-Tallinn. Silmapiiril näen vee ja maa piiri. Ookeanid on selleks korraks selja taha jäetud. Illuminaatori taga on Portugali Vabariik. Asustus tundub väga tihe olevat. Õigemini linn asub väga suurel territooriumil, laialipillatult. Maastik künklik, linn paistab ilus ja heakorrastatud olema. Siis 1975.a. veel ei teadnud, et Portugal saab 30 aastat hiljem minu treeningbaasisks ja lemmikriigiks, kus olen käinud juba aastaid kevadel ja sügisel päikeseenergiat kogumas ja ka võistlusvormi loomulikult. Lissabonist siis Frankfurti, Moskvasse ja koju. Sellised mälestused siis aastast 1975, millele järgnes olümpiaaasta 1976 Montrealis, kus ka osalesin!