Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest (16. osa)

„Kirjatuvi“ jätab! Seda oma 10. peatükki jätkan pika vaheaja järel ja suurte raskuste kiuste! Nimelt olin ma selle osa juba praktiliselt valmis trükkinud, kuid järsku kadus kogu tekst ära, kuhu ei tea, abiks otsimisel olid erinevad korüfeed, kuid kahjuks kasutult. Selliseid „üllatusi“ tuleb arvutitehnika poolt vahete-vahel ette! Tekst lihtsalt lendab taevasse, olematusse ja tuleb jällegi nullist alustada!

1965.aasta hooaeg.

Eelmist peatükki vaadates hakkame huviga jälgima, kuidas õnnestub just 1965.a. Kas jätkub sama kiire areng kui 1964.a. või tekib n.n. „vaheaasta“ seisak.

Esmaspäev, 26. oktoober, 1964. Täna oli siis 1. trenn 1965.a. hooajaks ettevalmistamisel. Tegin staadionil. Loopisin tugevalt oda. Ja seda hakkan tegema talve läbi. On ju odavise minu kõige nõrgem ala. Peale seda tegin veel kõiksuguseid hüppeid liivakasti ja jooksin tugevalt ühe 400m. otsa. Praegustel treeningutel on eesmärk jõu ja sitkuse sisseajamine. Kestvus oli 1,5 tundi.

Teisipäev, 27. oktoober, 1964. Kasutan tänast päeva selleks, et metsa lipata. Ja täitsa mõnus oli jälle üle pika aja sisse hingata Liiva metsa värsket õhku. Nüüd on minu kohus selgitada mis on Liiva mets ja kus ta asub. Elasin endiselt Püssirohu tänava ja Aafrika tänava nurgal asuvas kahekordses puumajas, mis siiani suutnud püsti jääda, vaatamata tohutule ehitusbuumile. Korter oli teisel korrusel ja oma lapsepõlves nägin koduaknast laulupeo tantsupidu, suurvõistlusi, Balti velotuuri lõppu. Vabal ajal müttasime ümbruskorras ringi, poisse oli kõvasti, tagusime jalkat, korviplats oli ka ehitatud ja halli killustikuga kaetud, hoovis hüppasime pesukuivatuspuudega teivast, mis raksusid ohtlikult nöörist konstrueeritud lati ületamisel. Maandumine oli ohtlik, kitsasse liivakasti, vähese liivaga, maanduda soovituslik vaid jalgadele! Ka olmetingimused olid tollases puumajas spartalikud. Vesi oli koridoris, käimla õues, ühiskasutatav, talvisel ajal tuli kasutada kirvest, et külmunud „püramiidi“ maha raiuda. Vahepõrkeks muljetan seda, et neil aastatel oli meres ujumine omaette slaalom kakajunnide vahel, kogu linna reovesi voolas Russalka juurest kohe merre mööda räpast toru! Loodan, et Teil paha ei hakanud seda kõike lugedes, kuid selline oli elu! Liiva metsa aga pääsesin mitmeid takistusi ületades ja läbides. Kodust väljudes tuli üle ronida staadioni metallist aia, seejärel jalgpalli tagavaraväljaku puuaia nurgast väisest uksest otse vene surnuaeda, sealt läbi joosta ja kohe Magasini vangla müüri äärt mööda kuni Veerenni tänavat mööda üle laiaroopalise raudtee, nüüdse Järvevana tee suunas. Seal ongi Liiva metsa metsaalune, kus pehme liiva ja samblikuga kaetud maapind tõusude ja langustega. Seal ma põhiliselt oma sitked jalad alla treenisingi! Niisiis jooksin metsani. Seal tegin soojenduse ning tänasest päevast võtsin endale kohustuseks metsas kahe puu vahele konstrueeritud kangi peal harjutusi teha, lõuatõmme ja jalgade üle pea viimist kõhulihaste tugevdamiseks. Need on mul nõrgad kohad. Ja seda ma hakkangi läbi talve tegema. Lõpuks jooksin kerge 2 km. krossi.

Neljapäev, 29. oktoober, 1964. Tänane trenn jällegi siirdus metsa poole. Ilm oli ilus ja teha mõnus. Jooksin oma vana tuttava kohani, kus tegin soojaks ja harjutusi kangil. Peale seda aga tegin tugeva krossi. Jooksin tükk maad edasi Ülemisete järve kallast mööda ja sealt jälle tagasi. Kestvus oli 2 tundi. Õhtul oli aga veel mäng väravpallis 3. tsehhiga. Läksime kohe minu visetest 4:0 juhtima, kuid siis muutus asi tasavägiseks. Võitsime siiski tulemusega 12:9.

Pühapäev, 01. november, 1946. Tahtsin teha trenni küll veel oktoobris, kuid venitasin väravpalli mängu ajal kergelt kõõlust ja selletõttu ei saanud harjutada. Täna aga jalg enam vähem lubas ja kasutasingi võimalust metsajooksuks. Paningi parja sörgiga oma kangi juurde, kus tegin soojenduse ja täna juba 5×5 lõuatõmbamist. Siis sörkisin edasi oma hüppekangini, kus tahtsin hüppeid sooritada, kuid jalg siiski ei lubanud. Tuli tempos tagasi koju joosta.

Reede, 13. november, 1964. Vahepealne aeg kulus ikka treeningutele, mis toimusid vahelduvalt metsas, staadionil jõusaalis. Täna tõstetrenn. Traditsiooniliselt tugev soojendus, rebimisharjutused 50 kg. kangiga. Siis soojenduseks 5 kükki 95 kg. kangiga. Peale seda aga hakksin üritama kükkimise rekordit. Panin raskuse 125. See on 10 kg. parem endisest rekordist. Kangi turjale võttes tundus see olema kergena. Ja 2 kükki tegin kergelt. Ka 130 kg. tegin küki. Rohkem ei üritanud. Kuid see pole piir. Seda oli selgelt tunda. Jõud tuleb!!

Esmaspäev, 14. detsember, 1964. Kuu möödunud tõsiste treeningute tähe all! Ikka jõud kangisaalis, krossid õues. Liiva metsas näiteks hüpped v+p jalaga 120m. lõigud, eri pikkustega kiirendused. Jõunäitajad juba kõvasti paranenud. Rinnalt surumine 75; rebimine 85; tõuge rinnalt 100; rinnalevõtt 105; rebimine 85. Tänane ülestähendus: Järjekordne tõstetrenn. Mul on väga hea meel, et trenn on saanud mingiks kohuseks minu elus. Olgu tunne väsinud, unine loid või nõrk, alati lähen. Ja just peale trenni on tunne hea. Parem kui enne trenni. Ja rahuldunud tunne, et Sa oled jälle oma meisterlikkuse tõstmiseks midagi ära teinud. Nii ka täna. Tunne polnud kõige parem, kuid 1,5 tunnise trenni järel olin hoopisteine inimene. Tegin kõike, mida alati. Head tulevase spordimehe laused!

Pühapäev, 20. detsember, 1964. Eile trenni ei teinud. Oli liiga hea tuju selleks. Nimelt algas puhkus, 33 päeva! Eile oli aga tehase spordipidu, kus anti mulle autasusid. Tulin ma ju tehase populaarsemaks sportlaseks! Pohladest pärg ja veel üht-teist. Täna aga käisin ENSV kergejõustiku hooaja lõpetamisel, kus sain vimpli ENSV noorterekordi eest kaugushüppes, 7.42. Nüüd pole siis muud kui, et tuleb hästi ära kasutada puhkust topelttrennideks.

Teisipäev, 22. detsember, 1964. Pange tähele, esmakordselt sel hooajal siirdusin ma halli. Ehk siis kahekuune ettevalmistav periood möödus välistrenne ja jõusaali trenne tehes. Tänane trenn oli kerge ja ettevaatlik, ilma naelkingadeta, kohanesin rajaoludega. Hall asetses praeguse kergejõustikuhalli kõrval, kus praegune mängudehall. Siis olid mänguväljakud keskel, telliskivi rajakate aga ümbritses mänguväljakuid, kus oli ringrada, sai 60m. joosta, kaugust-kõrgust-teivast hüpata. Tolle aja kohta ajas asja ära. Telliskivi raja eeliseks oli selle pehmus ja vetruvus, ei annagi võrrelda Tallinna Spordihalli amortiseerunud tartaanrajaga, mis „murrab“ meie laste ja tippude luukaid ja muid lihaseid. Tänast trenni segas ka see, et hallis algavad üleliidulised korvimängud ja siis loodi lisakohti korviväljaku ümbrusesse jooksurajale toole ladudes. Hall oli Tallinna Kalevi kuulsa korvpallivõistkonna mänguareen ja siis pidime meie tagasi tõmbuma kui see mäng toimus. Muide, et lugeda mõnusam oleks, üks vahepala korvmeestegaa seoses. Kui mina päevasel ajal seal treenisin tulid Kalevi korviennad ka trenni. Tulid siis platsile ja hakkasid rannet mudides kohe peale loopima. Mina aga samal ajal kang turjal tegin rajal kiirendusi ja hüppeid. Tamma, Kriks, Tommi mind hurjutama, et Lepik kao oma kangiga kus kurat, Kullam kohe tuleb ja paneb meid ka sellist „lolli“ harjutust tegema. Selgituseks-Tammiste, Krikun, Tomson olid meie kuulsad korvpallurid, Kullam legendaarne Kalevi treener. Kutid olid NSV Liidu koondise liikmed, kellega koos ka Mexicos olümpial osalesime ja mina isegi koos Taltsiga saime ühte nende mängu vaatama, istudes varumeeste pingil. Saime sisse tänu sellele, et kandsime samasugust punast dressi, millele oli tähtedega kirjutatud CCCP. Muide need tähed nõelusime kõik niidi ja nõelaga ise ette…, kui muidugi koondises polnud „silmarõõmu“, kes oli mingil põhjusel nõus oma õrnade naistenäppudega seda ise tegema! Aga sellel 13.12. sain siiski enne toolide paigutust kõrgust ja kaugust hüpata ja seda omaarust küllaltki edukalt. Tegin ka tõket ja kiirendusi.

1965.AASTA! VAATAME MIDA TA TOOB, VEEL EI TEA!

Detsembri lõpp möödus tavatrennidega. Siis jõulupühi ei peetud, vaheaega ei olnud, Taisse, Bali saartele, Vietnami, rääkimata Euroopast keegi kindlasi ei lennanud, olid teised ajad! Aga mind ootas uus võistlushooaeg. Vaatame siis mis juhtuma hakkab. Nüüd ka eriti ei lennata. Ma pole juba 2 aastat Portugali saanud

Laupäev, 09. jaanuar, 1965. Aasta algus kohe kahe treeninguga päevas. Täna aga trenn metsas. Oli väga külm. Tuiskas tugevalt lund. Lumi põlvini. Raske oli, kuid mis teha! Sellel nädalal tehtud 6 trenni 21 tunni ulatuses. See on rekord! Detsembris tegin 24 trenni, Oktoobris 21 trenni.

Laupäev, 23. jaanuar, 1965. Täna käisin Pirital jooksmas. Riided panin Pedasse ja sealt bussiga metsa. Ilm oli soe ja ilus. Teha mõnus. Jooksime Tamaraga suure ringi ära. Kestvus oli 3 tundi.

Esmaspäev, 25. jaanuar, 1965. Hommikul käisin tõstmas. Peale 1,5 tunnist trenni ruttasin dokumente ajama. Lähen Moskvasse treeninglaagrisse. Alati enne ärasõitu on hulganisti dokumente vaja vormistada. Õhtupoole aga tegin hallis 3 tunni vältel kõrgust, kaugust ja mängisin korvi. Kokku tehtud 4 tundi.

Laupäev, 30. jaanuar, 1965. Nüüd siis olen otsaga jälle Moskvas üleliidulises treeninglaagris. Kohale jõudsin hästi. Paar päeva ei saanud trenni teha, kuna oli kerge palavik. Täna aga tegin juba kerge trenni. Tegin hallis. Hüppasin kaugust ja jooksin. Kestvus 2 tundi. Nüüd aga seletan, miks need laagrid nii tähtsad olid!

Nõukogude Liidu koosseisu annekteerituna ei olnud meil võimalik oma riiki esindada ja rahvusvahelisele areenile ja tiitlivõistlustele võis pääseda võistelma vaid NSVLiidu koondise kooseisu kuuludes. Kõik 15 liiduvabariiki toimisid samal põhimõttel. Koondisesse pääsesid vähesed. Vaid need, kellel oli selleks eeldusi, sind pidi märgatama, lugesid tulemused. Mina pääsesin pildile oma 1964.a. tulemuste põhjal, eriti just see 7.42, samuti kümnevõistluse tulemused ja eeldus ka selles alas tippu jõuda. Laagrites oli kindlustatud hea olme, med. teenindus, sealhugas massaz, samuti tasemel treenerid. Meie omadest, kes niiöelda pildile pääsesid jõudsid ka kõige kõrgemasse tippu. Kergejõustlikastest kujutage ette tulid olümpiavõitjaks koguni kaks hüppemeest, kolmikhüppaja Jaak Uudmäe ja kõrgushüppaja Jüri Tarmak. Jüri Tamm on kahekordne olümpiapronks vasaraheites. Rohkem ei hakka siia nimesid lisama, kuid ka teistele aladele jagus eestlasi küll ja küll. Kõik me olime hinges oma väikese eestimaa esindajad ja kodused hoisid meile pöialt ja rõõmustasid meie saavutuste üle!

Kolmapäev, 03. veebruar, 1965. Treeningud toimusid vahelduvalt Burevestniku ja Armee Keskspordiklubi sisehallis. Algselt treenisin Vitold Krejeri juhendamisel, kes oli kolmikhüppajate peatreener. Väga karmi kuulsusega treener, kelle käsutada oli üle suure riigi 10-15 „kõvajalgset“ noormeest, kellest ta siis praakis halastamatult välja „üleliigsed“ ja pildile jäi oma 4-6 tegijat, kes siis pidid väärikalt esindama riigi koondist. Sport on alati olnud poliitikaga seotud, eriti oli see aktuaalne kommunismi ja kapitalismi halastamatu vastasseisu tingimustes. Kes oli spordis tugevam, propageeris ka süsteemi üleolekut oma vastaste suhtes. Eriti karmiks läks heitlus tiitlivõistluste ajal. Olümpial loeti iga medalit ja punktikohti, ehk siis esimesed kuus kohta. Minul aga Krejeriga vedas, sest just tänasel, 03.02.1965. suunati mind Vladimir Popovi kaugushüppajate juurde. See treener oli palju pehmem, kuulas ka minu arvamust, saime hästi läbi kogu selle koondise aja jooksul. Jaak Uudmäe auks pean aga ütlema, et tema tuli just olümiavõitjaks Krejeri juhendamisel. Muidugi olid meil varuks omad“nipid“. Nimelt selle halastamu pressi ajal pidi endal ka mõistust olema, et mitte seda trampi 100 prossaga kaasa teha, muidu oleks järgnenud lihasliigutuslik häving, ehk siis teisiti öeldes rasked vigastused! Popovi esimeses trennis tegin siis soojenduse, seejärel 3x60m. lahtijooksud sussides. Siis panin naelad jalga ja 5x40m.madalstardist. Hüppasin ka kerge hooga kaugust, tegin kauguse imiteerivaid harjutusi. Siis siirdusin tõsteruumi, kus tegin veidi jõudu. Lõpuks jooksin 3x165m, mis oligi selle Burevestniku spordihalli ringi pikkus. Kestvus 2,5 tundi, koormus tugev!

Siinkohal teeme väikese pausi, et siis jälle vaadata mis edasi sai selle huvitavalt alanud aastaga!