Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest (15. osa)

Jätkame siis selle 1964.a. suvehooaja edasist jälgimist! Tasub ära, sest palju huvitavat juhtus. Tagantjärgi viimast kirjapandut lugedes ja pilte vaadates võib täheldada, et ega siis treeninglaagris ainult joostud ega hüpatud. Mängisime pinksi, tennist, korvi-võrku, sõitsime paadiga järvel, püüdsime kalu, käisime vaarikal-mustikal, Otepääl juuksuris, kolhoosis suhrupeeti harvendamas, võtsime päikest, saunatasime, õhtuti kinos…, sest telekat veel ei olnud, moblast rääkimata! No ja kui mitusada noort korraga tantsulkale (tantsuõhtule) liikus, võis ka midagi ilusat kohata, kes südame kiirjooksu tempos puperdama ajas….!!

Kolmapäev, 12. august, 1964. Veidi kodus timmimist ja täna siis algas Tallinnas suur Tööjõureservide Üleliiduline Spartakiaad. See on suur võistlus ja täna oli kavas kõrgushüpe. Ilm oli väga vilets, külm, vihm ja pehme rada. Nagu ikka alustasin 1.80-st. Kohe üle, samuti 1.85. 1.90 tuli teisel katsel. Sellest juba piisas võiduks. Kuid nagu spordimehele kohane ei jäänud loorberitele puhkama, vaid näitasin iseloomu ja kolmandal võtsin ka 1.95! Jäin tagajärjega ülimalt rahule, kuna ilm oli allapoole arvestust.

Neljapäev, 13. august, 1964. Täna oli kavas kaugushüpe, mis pisitasa hakkab vist kujunema minu põhialaks. Enesetunne polnud tänagi hiilgav, alustuseks tavapärane 6.89. Teisel aga klappis kõik ja 7.29! Uus isiklik ja uus ENSV noorterekord! Põrmustasin oma endise rekordi täpselt 1 sentimeetriga, mis hüpatud kuu tagasi, 12. juulil. Ka järgmised 3 katset olid head, vastavalt 7.23; 7.13; 7.14. Tundsin, et sees on olemas veel üks purakas ja nagu varem juba kirjutanud olen – võistlus lõppeb alles peale kuuendat katset. NB! Enne iga katset tuleb hüpe mõttes ära sooritada, samas detailselt hüpe lahti harutades hoojooksu esimesest sammust kuni maandumiseni, et mida siis paremini teha kui eelnevad katsed. Kaugus tundub lihtne ala olevat-kiti hoog üles, maast lahti ja maandu! Kuid kui kaugele? See ongi see kõige raskem hüppe osa! Mina aga teadsin ja 7.42! oli tõeline maavärin ümbruskonnale! NSV Liidu noorte kõigi aegade teine tulemus ja Eesti kõigi aegade kolmas tulemus!! Ühe aastaga viisin isikliku 6.85-lt 7.42-ni!! Vot see on alles areng! Ja kõik see leidis aset kallil Kalev’i staadioni telliskivi rajal, kus te kõik usinasti treenite ja suvel loodetavasti uuel tartaanrajal treenite ja harjutate, siis tartaaninist ei nähtud veel undki! Olid alles ajad!!

Reede, 14. august, 1964. Kaks päeva võistlemist, kaks kulda + hiilgav kaugushüpe, võiks nagu loorberitel mõned päevad lamada, aga kus sa sellega! Veel kaks pingutavat päeva, sest täna algas ju kaheksavõistlus, mida ju siiamaani võrdselt arendatud hüpetega ja ka sellelt alalt oodati minult arengus suuri nihkeid, ning lõplikult polnud sugugi kindel, mis ala ma siis lõpuks täiskasvanutes tegema hakkan. Niisiis 100m., 11,5, isiklik rekord ja parim aeg. Kauguses põrutasin jälle võimsalt, 7.26, alles eile hüppasin 7.42. Ketas aga loodetust kehvem, 40.09. Kõrguses sain 1.87, 6 tundi oli juba võisteldud. Esimese päeva järel juhtisin kindlalt 3097 punktiga!

Laupäev, 15. august, 1964. Algus oli täna juba 11.00. Väsimus oli tuntav, ikkagi neljas päev järjest. Esimene ala 110m. tj. Üldiselt võis rahule jääda. Ainult tõkete vahe jäi napiks. Aeg oli 16,3. Teibamaratonis sain uueks isiklikuks rekordiks 3.50. Ka odas tegin uue iskliku 45.98. Nüüd oli juba enam-vähem kindel, et esikoht on käes. 800m. sai lastud lõdvalt 2.19,8. Kokku sain 4896 punkti, isiklik rekord ja neljakordne üleliiduliste võistluste võitja!

Laupäev, 22. august, 1964. Hooaja teine pool lõppemas, võistlus ajab võistlust taga ja täna olen juba Dnepropetrovskis, Ukrainas ametühingute üleliidulistel esivõistlustel. Vahepeal olin jälle mõned päevad Tartus ja sealt läksime Tartust Moskva rongi peale ja täna oligi siis esimene võistluspäev, kõrgus oli kavas. Ületasin 1.85 ja 1.90, kuid 1.95 ületada ei suutnud. Selge pilt, et väsimus on sees, vaatame mis homme kaugusest saab.

Esmaspäev, 24. august, 1964. Ilm tunduvalt külmem kui eile. Vihma valas. Siin juhtub seda harva, kuid täna juhtus olema just see päev. Esimene katse oli siiski rahuldav 7.08. Teine vargus, kolmas 6.98. Finaali esimene katse oli jällegi 7.08, teine 7.19, viimane kauge hüpe, kuid vargus. Siiski võitsin, teine koht oli 7.10 ja kolmas koht 6.99. Auhinnaks sain kristallvaasi.

Laupäev-pühapäev, 29-30. august, 1964. Kohe Dnepropetrovskist saabudes tuli sõita Paidesse, kus toimusid Eesti noorte esivõistlused. Olin heas vormis ja võitsin kauguse hea 7.41-ga. Viies katse oli kerge üleastumisega 7.70. Kahju, et nii läks! Teisel päeval, kehv ilm ja kõrgus. Ületasin 1.90, sellest piisas esikohaks. Tegin veel ketast, kus jäin 7. kohale. Tulemus oli 40m. ringis. Nii, et kaks noortemeistri tiitlit on jälle käes!

01.-15. september, 1964. Moskva treeninglaager! Veidi seletuseks, et miks ma järsku Moskvas treeninglaagris olin. Nagu juba varem kirjutasin oli kauguse 7.42 NSV Liidu kõigi aegade teine tulemus ja parim sellel aastal. 15.-17. septembrini aga toimus Varssavis Euroopa juunioride kergejõustiku meistrivõistlus. Mind kutsuti laagrisse, mis oli esmakordne koondise laager minu pikal sportlasteel. Sattusin tippudega ühte seltskonda, ole nüüd mees ja pea vastu. Näiteks saime hästi läbi Viktor Sanejeviga, hilisema kolmikhüppe kolmekordse olümpiavõitjaga. Viktor hüppas Poolas samuti kaugust. Laagris oli põhirõhk kiirusel ja jõul. Paranesid isiklikud nii 40; 60;100m. jooksudes. Sain kõigega hästi hakkama ja mind kinnitati koondise liikmeks, mis oli muidugi väga suur tunnustus ja esimene tiitlivõistlus minu elus, 18. aastaselt!

NB! Nüüd aga selgitus, mis siis laagris viltu kiskus ja sealt ka oma esimesed „valusad vitsad“ sain!! Selgitan. Laagris määrati minu treeneriks Sanejevi treener, kes leidis et minu -22-hoojooks ei kõlba kuskile, muutis rütmi ja pikkust. See kõik ei meeldinud mulle, tundus kuidagi võõras olevat, kuid ei julgenud ka vastu hakata ja nõustusin kõigega. Kuna olin Sanejevile kõva konkurent, tundus tagantjärgi tark olles, et see oligi eesmärk konkurendi rütm ära rikkuda ja see vandenõu jälitab mind tänapäevani, et just nii see mõeldud oligi.

18.-20. September, 1964. Euroopa juunioride meistrivõistlused.

Kogu oma sportlastee jooksul läks mul kapitaalselt aia taha kaks võistlust. Esimene neist oli just seesama, mida kirjeldan ja viimane Montreali olümpia, kuhu pääsesin, kuid seal olin juba emotsionaalselt tühi. Varssavi võistlus kulges aga selliselt, et „tänu“ uuele hoojooksule sattusin pakule hoojalaga ja enne viimast katset mõõtsin oma vana hea hoojooksu, tõukasin tõukejalaga, kuid ikkagi ettevaatlik oli see hüpe, kartsin ka üleastumist ja arglik hüpe oli vaid 6.80, millega jäin 7. kohale, esimesens finaalist välja, sest siis pääses finaali 6, mitte 8 nagu kaasajal! Väga kurb! Seise meetrit ületas vaid 3 hüppajat….ja võitis Sanejev, mis oligi selle treeneri eesmärgiks! Kuid pole midagi teha. Kaotused õpetavad! Järgmine kord võõra treeneri nõu ei kuula ja ei kuulanudki. Tegelikult kuulasin vaid häid nõuandeid, mis kasuks tulid!!

28. September-10. oktoober, 1964. Tagantjärgi vaadates, oli ikka üliaktiivne ja sisutihe suvehooaeg võrreldes sellega, mis kaasajal meie noori hõivab! Mõni päev kodusolekut ja üleliiduline ametühingute treeninglaager Adleris Musta mere ääres. Jällegi huvitav koht, ilus subtroopiline piirkond, ainus NSV Liidus, kus sahisevad palmid ja puu otsat võid noppida mandariine-apelsine-granaatõunu-viinamarju ja muud maitsvat kraami! See oli täiskasvanute laager ja seal selgus, kes pääsevad üleliidulisse ametühingute koondisesse. Treenisin ikka mitmevõistluse plaanide järgi, kõiki alasid silmas pidades. Olid ka mõned katsevõistlused, ning mind kinnitati ametühingu koondisesse kaugushüppes ja kümnevõistluses.

14. Oktoober-18.Oktoober, 1964. Krasnodar. Olümpiavõistkondade üleliiduline võistlus jällegi lõunapoolses osas, Krasnodari krai pealinnas. See on spordiühingutevaheline võistlus, kus kohal kogu liidu paremik. Esimesel päeval kohe kaugushüpe, mis mingil määral ebaõnnestus, sest sain kirja vaid esimese katse 7.24. Lootsin rohkemat, kuid mis parata! Tulin siiski pronksile, mulle kaotasid ka kõvad mehed nagu Klimov (7.91) ja veel teisigi. 17.-18. tegin kümnevõistlust. Panen kirja tulemused: 11,5; 6.92; 12.31; 1.93; 54,7; 16,5; 35,33; 3,.40; 42.77;4.51,7. Kokku 5809. Need on tagajärjed, mida ma tuleval aastal parandan järsult! Hurraa, hooaeg lõppes!

Lõppkokkuvõte sellest hooajast, 1963.-1964. Koostatud 24.10.1964. Loen selle hooaja igati õnnestunuks! Oma planeeritud tulemused ületasin ma tunduvalt. Käisin paljudel võistlustel, esmakordselt ka tiitlivõistlusel Poolas. Võistlused algasid 11. mail ja lõppesid alles 18. oktoobril! Kokku 5 kuud ja 4 päeva!! Sisevõistlusi oli 5, kuid välisvõistlusi hullumeelselt palju 22!!

Nüüd aga rekordid.

Sisehall:

60m. – 7,4

Kaugushüpe – 7.06

Kõrgushüpe – 1.90

Teivashüpe – 3.20

Suvised tulemused:

Kuna olin ikka veel kümnevõistluse suunitlusega, ei hakka siinkohal kõiki alasid üles märkima, vaid põhilised neist. Kõige suurem edasiminek oli muidugi kaugushüppes, kus eelmisel suvel jäi rekordiks 6.85, nüüd aga 7.42, areng üle poole meetri, 57 sm.! Kõrguses 1.97, oli 1.90, kolmikus 14.42, oli 14.00. 100m. 11,5, oli 12.00. Kümnevõistluses esmakordselt täiskasvanute vahenditega 5809 punkti. Kaheksavõistluses 4894 punkti, oli 3234.

Nagu tulemustest näha on peaaegu kõik tagajärjed paremad planeeritud tagajärgedest. Nende päevade sees ma alustan treeningutega uueks hooajaks. Seekord juba täie mõistuse ja tahtega! Tulemused peavad tuleval aastal tunduvalt paranema. Selleks on kõik eeldused olemas. Mind on juba märgatud üleliiduliselt, mis võimaldab laagritesse pääseda ja seega kiiremini areneda. Ainult töö ja veelkord töö! Kui oled juba küllaldaselt tööd teinud, siis puhka ja alusta uue innuga! Mitte midagi ei tohi saavutada kerge vaevaga ja ma ei otsigi seda. Ei tohi karta raskusi. Jääme ootama tulevikku! Kuldsed sõnad, mis kirjutatud 57 aastat tagasi on aktuaalsed ka kaasajal!!