Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest (21. osa)

Laupäev, 11. september, 1965. Täna algas Eesti – Leningrad sõpruskohtumine kümnevõistluses. Miks mind just Eesti koondisesse valiti ei oska öelda, lihtsalt ei mäleta. Ilmselt jälgiti minu võistlusi eraldi individuaalaladel ja arvata võib, oli siin ka Kudu käsi mängus, kes ikka endiselt tahtis minust kümnevõistlejat vormida. Mis mul noorel mehel midagi selle võistluse vastu võis olla. Uus ja huvitav! Esimese päeva kokkuvõtteks võib juba ette öelda, et esimene päev läks hästi! 100m. sain stardist hästi välja ja lõpetasin ajaga 11,2 sek. Selle eest sain 756 punkti. Kaugushüpe. 1. hüpe oli 7.17, teine 7.24, kolmas hüpe oli väga hea, kuid väike üleastumine jättis 7,5 meetrise hüppe kirja panemata. 7.24 eest sain 869 punkti. Kuul. Algus ebaõnnestus, esimesel ei saanud tulemust, teisel ainult 12.34. Asi hakkas kurja palet võtma. Siiski sain kolmanda kstsega 13.14, mille eest sain 674 punkti. Peale kolme ala juhtisin 2299 punktiga. Õhtupoole ei võtnud ilm meid vastu heade uudistega. Vihma valas oavarrest ja kõrguse hüppepaik sarnanes veelombiga. Tõesti siin suutsin ennst kokku võtta ja hüppasin 1.86. Selle tagajärje eest sain 734 punkti. 400m. Seda ala tõesti kartsin! Vähe siiski spetsiaalset trenni tehtud. Ja rada. See oli allapoole arvestust. Alustasin jooksu tugevalt ja 300m. läbisin väga hästi. Siis sain aga nagu piitsaga vastu jalgu. Ma pole elu sees endaga selliselt võidelnud kui viimasel sirgel. Ülakeha vajus ette, põlv enam ei tõusnud. Olin kogu aeg maha kukkumas, mida soodustas ka pehme ja vesine rada. Siiski suutsin lõpuni punnida ja sain ajakks tubli 52,8, mis tõi 687 punkti. Minu endine rekord oli 54,7, mis oli joostud hea ilma ja rajaga. Täna heade tingimuste puhul, oleks võinud 51 sisse joosta. Kaotasin ju lõpusirgel tohutult aega. Kokku sain täna 3720 punkti ja asusin selle tulemusega võistlust juhtima. Homme on mul muidugi nõrgem, kuid ega sest midagi. Mööduvad aastad ja see päev muutub sama tugevaks!

Pühapäev, 12. september, 1965. 110m. tj. Jooksin kesmiselt, kuid sain ajaks isikliku margi 16,1 sekundit. Endine oli 16,3. Selle tagajärje eest 739 punkti. Ketas. Kettas sain 37.14. Ka see on isiklik rekord, endine oli 35.33. Sain ketta eest 628 punkti. Kuid eriti rahule ma kettaga ei jää. Oleks võinud rohkem suuta! Teivashüpe. Võtsin algkõrguseks 3.00. Nagu hiljem selgus oli see liiga madal. Ületasin3.00;3.20;3.40;3.50;3.60 esimesel katsel. Aga 3.60 tähendas mulle juba isiklikku rekordit. 3.70 kaks esimest katset ebaõnnestusid. Kuid tubli kokkuvõtmine ja kolmandal katsel õnnestus! Rekord oli löödud juba 20 sentimeetriga! Rohkemat paraku ei suutnud, 3.80 tuli napilt alla, kuid olin juba väga väsinud. Olin eelnevalt teinud juba väga palju katseid. Sain 728 punkti. Punkte enne oda kogunes juba päris soliidselt. Aga ees ootas kaks „kirstuala“, odavise ja 1500m. Odavise. Esimene katse odas oligi kehv. Alla 45 m. Mäletan, et Uno Palu tuli juurde ja hurjutas mind, andis juhiseid. Ja mõjuski! Hoog tuli hästi välja ja oda lendaski pikalt, 53.94m. Seda poleks isegi unes oodanud. Endine rekord oli vaid 45.94m. 53.94 andis 685 punkti.. Ja endalegi ootamatult olin jõudnud 7000 punkti lähedusse. 1500m. Jäigi see kõige raskem katsumus. Reaalne oli saada 7000 punkti. Selleks tuli joosta 4.44. Tegime enne jooksu graafikud ja kõik puha, kuid kasu polnud midagi. Esimese ringi jooksime 68 sekundiga 72 asemel. See tähendab, et tempo tunnetust pole. Teisel ringil ütles võhm üles ja selle läbisime sörkides ja siis oli kõik selge. Sain ajaks 4.45. Üks sekund jäi puudu! 6993 punkti. Suurepärane isiklik rekord! Tulin Priit Paalo järel teiseks, Paalol 7088p. Edestasin Palu ja teisi leningradlasi. Ka Eesti esivõistluste arvestuses tulin Paalo järel teiseks. Need olid mu elu parimad tagajärjed. Alati nii välja ei tule. Kuid see võistlus andis palju indu edaspidiskeks. Ülehomme hommikul lendan Jerevani, kus kohtun arvatavasti SFV kümnevõistlejatega. Võib olla seal õnnestub paremini!

Kolmapäev, 15. september, 1965. Nüüd on siis lood niikaugel, et olen otsaga Jerevanis. Kõik on hea, ainult palavus teeb liiga. Linn on kena, elame hotellis ja söögitalong on 5 rubla päevas. Täna tegin hommikul kerge soojenduse ja viskasin oda.

Laupäev, 18. september, 1965. Juba pool nädalat olen siin olnud, kuid trenni pole teha saanud. Kogu selle aja olen haige olnud. Nohu on tugev, pea on uimane ja kõri valutab. Olen tugevalt tablette söönud. Homme proovin esimese trenni teha. Näis kas saab midagi teha või ei.

Pühapäev, 19. september, 1965. Täna oli tunne tõesti veidi parem ja ma tegin oma siinoleku ajal esimese tõsisema trenni. Poistel oli katsevõistlus ja mina proovisin ka ketast ja teivast. Enne seda aga harjutasin tõkkeid. Ketas läks täitsa luhta. Sain 34 meetrit. Teibas sain 3.40 üle ja rohkem ei teinud, sest kast oli kõva ja võistlus lõpetati. Lõpuks jooksin 2x200m. Võtab tõesti kläbi, hingata pole midagi. Ei tea kuidas 400m. saab joosta.

Esmaspäev, 20 september, 1965. Täna jätkasin oma trenne. Kõigepealt jooksin muru peal 3×100 lahti. Seejärel tegin Otsmaa Jüriga 1 tund tugevalt kuuli. Peale kuuli sai joostud rajal 2x150m. ja 3x100m. See oli ka kõik. Väga raske on siin joosta. Hingata pole midagi.

Teisipäev, 21. september, 1965. Peale soojendust jooksin lahti 2x100m. ja seejärel proovisin kauguse sammu. Tuli välja, kuid põlv on haige. Lõpuks harjutasin ketsat, mis endiselt ei tule välja. Kestvus 2,5 tundi.

Neljapäev, 23. September, 1965. Eile ma puhkasin. Täna tegin kerge soojenduse ja jooksin jalad lahti, ning loopisin oda. See oli ka kõik. Homme on puhkus ja ülehomme tuleb hakata NSV Liidu teises võistkonnas võistlema Saksa Liitvabariigi vastu.

Laupäev, 25. september, 1965. Pikkade vaidluste ja arutelude järel ma olin siiski nõus kaasa tegema. 100m. jooksin 11,4 sek. Kauguses tundsin ennast hästi ja seeria oli hea 7.32;7.28; ja 7.40. See on kolme hüppe kohta tubli. Oleks veel kolm hüpet olnud, oleks võinud meistersportlase normi üritada! Kuul läks nõrgalt, 12.78. Kõrgus aga jällegi hästi 1.95. See on mu selle aasta mark ja minu kõigi aegade teine tulemus. 400m. jooksus alustasin liiga nõrgalt ja seetõttu tuli ajaks 53,0 sek. See on 0,2 sek. nõrgem kui Tallinnas. Kokku sain täna 3753 punkti. Tallinnas oli 3720 punkti. Võiks ju homme 7000 punkti üritada, kuid Tallinnas tuli mul kõik suurepäraselt välja. Vaatame, võib olla ime kordub kaks korda.

Pühapäev, 26. september, 1965. Täna tuli jätkata eile hädaga pooleks alustatud kümnevõistlust. Tunne oli kehva ja jalalihased päris valusad. Siiski 110m.tj. sain enda isiklikuks margiks 16,0 sek. Kuna aga ketast heisin vaid 33,5m., siis oli selge, et meistrit ei tee. Teivas läks ka normi kohaselt 3.70. Odas sain 49.31. Pole viga, ega alati 54m. ei viska. 1500m. sörkisin 5,35 minutiga ja kokku sain 6634 punkti. Kudu riidles peale jooksu, et vaatamata punktisummale tuleb alati lõpuni võidelda. Ja tal on tuline õigus. Kas jooksed 4.40 või 5.35, oled alati samamoodi väsinud. Sain kaugushüppe võidu eest eriauhinnaks karika. Siiski jäin rahule, et kaasa tegin. On ju iga võistlus kogemuste pagasiks edaspidiste võitude sepistamisel. Nüüd aga sõidan koju.

Neljapäev, 07. oktoober, 1965. Jätsin veidi vahele, 10 päevase vahemiku, jõudsin koju tegin mõningad trennid ja nüüd olen juba Alma-Atas, NSV Liidu meistrivõistlustel. Linn ei meeldi. Täna tegin juba kerge soojenduse. Ilm on siin jahe. Õhtuti on isegi alla nulli.

Teisipäev, 12. oktoober, 1965. Tuleb välja, et olime siin ka treeniglaagris nädala jagu enne võistlusi, mida ma antud ajahetkel ei mäletagi, ikkagi 56 aaastat tagasi toimunud sündmused. Täna siis viimane trenn enne võistlust. Meil oli ka võimalus proovida uut asfaltrada. Proovisin hoojooksu. Tuli võtta 40 cm. tahapoole. Hüppasin samuti paar korda. Täna sain esmakordselt trennis 7m. täis. Eks seda näeb reedel mis ma jõuan ära teha.

Reede, 15. oktoober, 1965. Hommikul oli kvalifikatsioon. 1. katse oli 7.24, teine 7.37, kolmas 7.29. Sain õhtustele 11. tulemusega. Õhtul aga ei olnud sellist minekut nagu hommikul ja hüppasin vaid 7.24. Jäin õhtul 9. kohale. Koht on hea, kuid tagajärg on nõrk. Nüüd sõidan Adlerisse, kus on laager enne juuniore, mis toimuvad Tbilisis.

Jääme siis ootama uusi sündmusi, nagu näha on see hooaeg olnud juba väga tihe, palju võistlusi ja ringisõimist, sealhulgas ka Itaaliasse, kus oma isikliku 7.45 hüppasin, mis on siiski vaid 3 sm. rohkem eelmise aasta tulemusest. Vaatame, kuidas asjad edasi arenevad juba järgmises peatükis!