Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest (19. osa) – Itaalia reis 1965

Kolmapäev, 05. mai – neljapäev, 06. mai, 1965. Varkakult toimusid siis hooaja avavõistlused. Esimesel päeval kõrgushüpe juba traditsiooniliseks kujunenud 1.85-ga. Kirjutan, et jäin rahule? Ei tea miks! Kohe siis neljapäeval üle 7 meetri, 7.17. Üllatustulemuse tegi Jüri Liigand, mis jäigi tema isiklikuks läbi aegade, 7.20.

Reede, 14. mai, 1965. Vahepealsed 10 päeva ikka treeningud mitmevõistlust silmas pidades, erinevate alade lihvimine, lisaks veel jõud ja krossid. Täna aga oli Komsomoli staadioni avavõistlus. Ilm oli väga külm ja rada pehme. Olin ise ka kuidagi kange. Tagajärg vaid 6.83, esikoht.

Laupäev, 15. mai, 1965. Metsajooks Pirital. Tunne hea. Jooksin keskmaameestega 6 km. ringi. Pärast olin täitsa küps, kuna jooksime väga tugevas tempos.

Pühapäev, 30. mai – Esmaspäev, 31. mai, 1965. Nüüd aga olen juba Tartus, kus toimus Tallinn-Tartu linnavõistlus põhikoosseisule. Siis oli see võistlus väga populaarne ja ka väga printsipiaalne, kes on parim linn Eesti kergejõustikus. Võistlus oli alati tasavägine ja võitja linn vaheldus pidevalt Lisaks võistlesid veel duubelvõistkonnad ja noortekoondised. Nüüd on see võistlus kauge unistus, ei suudeta organiseerida isegi Tallinna meistrivõistlusi! Vahepealsel ajal oli aga Tallinna spordiühingute ja klubide võistlus, kus hüppasin jälle kehvasti, vaid 6.87, jäin teiseks. Võitis Jüri Otsmaa 7.01. Veel jooksin 110m.tj., 17,2. Jooksin liiga lõdvalt, ei võidelnud. Osalesin ka veel 4x100m. teatejooksus, kus saime 3. koha, 45,1. Tavaliselt jooksen 2. vahetust. Jooksin tublilt, oma vahetuse lõpus olin ees, sain Tshika käest kiita. Tartus aga kauguses vaid ühe hüppe kirja, 7.19, kolmas koht. Võitis Paavo Kivine 7.39, 2. Jüri Liigand 7.19. Võistlesin ka kõrgushüppes, 1.90, 4. koht. Võitis Toomas Savi sama tulemusega.

Teisipäev, 01. juuni, 1965. Nüüd on mul siis käsil oma kolmanda päeviku 1. lehekülg. Selle päeviku lõppedes olen täitnud ka meistersportlase normi! See on mu kõige tagasihodlikum soov. Suurematest soovidest aga parku vaikin. Nüüd on siis matsh Tartuga ajalugu. Kuid palju tegusi on veel tegemata. Selleks, et tegusid ellu viia tuleb harjutada. Täna käisin Pirita metsas. Tugev soojendus ja mitmesugused heited kuuliga. Siis spetsiaalsed hüppeharjutused. Lõpuks jooksin vabalt tunde järgi maastikul. Kestvus oli 3 tundi . Tunne oli hea.

Esmaspäev, 07. juuni 1965. Üleeile käisin veel Tartus võistlemas, kus olid teatejooksude võistlused. Kõik läks nihu, sest 4x100m. võeti meid maha, 4x110m. Teatejooksus jäime 5. kohale. Jooksin nõrgalt. Lõin veel põlve vastu tõket ära. Selletõttu ei saanud ka kõrgust hüpata. See võistlussõit läks küll aia taha, kuid seda ikka juhtub! Täna aga tegin väga kerge trenni. Homme tuleb jälle kott kätte võtta ja reisile asuda. Nimelt sõidan Riiga. Kolmapäev, neljapäev on Riia karikas. Siis tuleb mõned päevad Riias olla ja tuleval esmaspäeval, teisipäeval on Eesti-Läti maavõistlus Riias.

Kolmapäev, 09. juuni, 1965. Nüüd olen siis otsaga Riias. Täna juba võitlesin. Ilm oli hea. Kuid tuul oli vastu. Ka rada oli pehme, kuna eile-üleeile sadas siin vihma. Hüppasin 7.21. Jäin 5. kohale. Võitis Vaupshas 7.61. Teine oli kahekordne olümpiavõitja kolmikus Joseph Smidt. Üldiselt võis rahule jääda. Tunne oli siiski raskevõitu ja finaalis astusin kolm korda üle. Nüüd on siis mõningad päevad puhkust ja siis on Läti-Eesti.

Reede, 11. juuni, 1965. Nüüd on Riias karikas minevik ja tuleb liikuda edasi. Jäime Riiga ja täna tegin esimse treeningu Riia Dünamo staadionil, mis mingil määral meenutab meie Kadrioru Dünamo staadionit. Rajad on head. Tegin kerge treeningu. Peale soojendust mõõtsin hoojooksu välja ja hüppasin 6 korda. Jalg on päris terav. Seda pole veel trennis kunagi juhtunud, et 7m. peale hüppan. Lõpuks tegin veel 4×150. Üldiselt oli väga raske trennida, sest ilm oli väga soe.

Pühapäev, 13. juuni, 1965. Riia rand on ääretu võluv! Ta justkui ootaks mind-kui selgesti tunnen ma seda ja kui pingule paisutab see mu igatsuse!

Six transit gloria mundi!!

NB! Selle võrratu sentensi avastasin oma päevikust, teise õrnemat sorti käekirjaga kirjutatud ja mõtlesin, et kellega ma küll rannas käisin, et ei tule nagu meelde, kuid lugedes, kes on autor, veidi pettusin. Nimelt selleks õilishingseks ridade autoriks osutus kõige tavalisem takistusjooksja Berhard Ommuk! Pettumus mulle, lootsin hoopis kedagi muud, kuid lähme spordiga edasi!

Teisipäev, 15. juuni, 1965. Jaa need olid Ommuki kuldsed sõnad. Kuid aitab fantaasiast. Vaatame parem kuidas sündmused edasi arenesid. Eile saabusid kohale meie võistkonna liikmed matshiks Lätiga. Samuti selgus, et ma pean ka kõrgust hüppama. Minul aga pole kõrguse naelagi kaasas. Siiski lätlaste käest sain ühe nigela naela. Võtsin 180 alla ja ületasin 185 ja 190 kõik 1. katsel. Ja endalegi ootamatuseks saavutasin teise koha. Võitis Tivikov 195. Savi hüppas 185, jäi viimasks. Homme hüppan kaugust. Järgmine päev oli kaugushüpe. Midagi hea pole lisada, vaid 6.98, sain küll esikoha, 5 katset astusin üle. Nüüd siis laupäeval-püdapäeval rahvusvaheline võistlus soomlaste osavõtul ja peale seda tuleb kohe Moskvasse sõita.

Laupäev, 10. juuli 1965. Teen siin pika ülehüppe, jätan detailid vahele, mis vahepeal juhtus, aga lühidalt ikkagi! Lätist tagasi jõudes mõned trennid Tallinnas, siis üks rahvusvaheline võistlus kauguses, kus jäin kolmandale kohale. Võitis soomlane Harikainen 7.41, teine Paavo Kivine 7.30 ja mina vaid 7.16. Õnnestus jälle vaid 2 katset. Siis laager Moskva pansionaadis, mis kestis vaid 10 päeva ja oli puhtalt 10-võistluse suunitlusega, sest päevikust loen välja, et treener oli Volkov ja kõik treeningud olid kümnevõistluse omad. Trennis jooksin 100m. isegi 10,9 sekundiga. Ma ei mäletagi täpselt ja ka päevikust ei selgu, mis laager see oli, kuid Volkov tahtis mind Moskvasse Dünamo vägedesse meelitada, et siis juba Moskvas täiega kümnevõistlusele pühenduda. Isegi lennupileti ostis, et ma kodus ära käiks ja siis nädala pärast juba tagasi lendaks. Õnneks suutis Tshika mind veenda selle sammu ohtlikkusest. Eile-täna aga toimusid ametühingu vabariiklikud võistlused, kus ma eile jooksin 110m. tõkkeid, väga kehva ilmaga ja vastutuulega isikliku 16,4, parandades endist 0,4 sek.! Täna aga oli kaugus, isegi kv. võistlus oli hommikul, kus hüppasin kergelt 6.80. Õhtul astusin esimesel katsel üle. Ka Kivine sai samaga hakkama. Teisel katsel sai ta 7.10. Mina aga ei saanud teist katset teha, kuna algas hirmus vihmasadu. Kui see hoog üle jäi polnud enam midagi teha. Rada oli täiesti vee all. Kuid võistlus jätkus. 2. katsega sain 6.60 ja kolmandaga 6.78. Enne finaali tuli jällegi tugev hoog. Kivine muidugi ei hüpanud enam. Ta oli kindel, et keegi seda tagajärge ei ületa. Kuid mina arvasin teisiti. Finaalis astusin esimese katse üle. Teisel katsel sain 6.92. Nüüd olin juba kindel, et viimasega panen Kivisele ära. Kõik klappis ja tagajärg 7.16. Selle võidu eest olen eriti rõõmus, sest see tuli tugevas heitluses ilma ja vastasega. Seekord oli mul tõesti tahtejõudu! Pühapäeval veel jooksin 200m tõket 26,8 ja tulin kolmandaks. Jooksin ka 4x100m. teatejooksu, kus võitsime esikoha 45,1 sekundiga. Seega mulle väga õnnestunud võistlused, 2 esikohta, 1 teine ja 1 kolmas koht.

Teisipäev, 20. juuli, 1965. Peale võistlusi kolm kergemat trenni kodus ja siis ootab mind ees väga huvitav võistlusreis Itaaliasse! Pühapäeval sai lahkutud kodulinnast ja eile olin Moskvas, kus sai dokumendid korda aetud. Täna hommikul aga ruttasime lennukile ja k.11.30 moskva aja järgi olime juba lennukis ja võtsime kursi Roomale! See oli esimene selline huvitavam reis kapitalistlikku riiki ja kes siis Itaaliasse ei tahaks lennata, isegi tänapäeval! Peale 5 tundi ja 15 minutit lendu maandusime õnnelikult Roomas. Lennu marsruut viis meid kõigepealt üle Ukraina. Seejärel siirdusime Ungari piiridesse, ületasime Budapesti ja siis jätkus lend Jugoslaavia territooriumil. Peale Belgradi hakkas paistma meri. Ületasime kauni Aadria mere ja olimegi Itaalia pinnal. Lennukist väljudes võttis meid vastu hele Itaalia päike ja meile harjumatu palavus. Peale mõningaid formaalsusi lennuväljal istusime mikroautobussi, mis viis meid hotelli. Hotell on luksuslik, asetseb linna ääres. Hotelli hoovis on bassein selge sinise veega nagu Moskva ujulas. Muidugi pikemalt pole vaja siin kirjeldada, sest seda sõnades on raske üle anda. Seda kõike peab lihtsalt nägema. Peale väikest lõunat sõitsime tutvuma Roomaga. Tee äärsed on tihedalt palistatud meile nii harjumatu reklaamivirrvarriga. Üldiselt on linn kena. Linna tsentrum on täis ajaloolisi vaatamisväärsusi. Külastasime amfiteatrit. Samuti sai külastatud Püha Peetri kirikut, mis on maailma suurim. Kiriku kõrgus on 187 meetrit. Linna uutes rajoonides on väga kenad majad mida meil ei kohta. Õhtul tegime kerge soojenduse ja peale õhtusööki vaatasin televiisorit. Sellega lõppeski esimene päev Itaalia pinnal.

Kolmapäev, 21. juuli, 1965. Kell 07.45 sai üles ärgatud. Esimiseks toiminguks oli mõnus suplus basseini jahedates voogudes. Peale hommikusööki sõitstsime linna. Külastasime maailma rikkamat riiki Vatikani ja tema muuseumit. Pole veel iialgi nii palju kulda näinud kui nende riigis. Suurepärased olid Raffaeli seinamaalid. Ülim elamus sai mulle osaks Sixtuse kabelis. Seintele oli maalitud Jumala elulugu ja hiigelmaal: „Maailma lõpp“. Seal kabelis valitakse ka Rooma paavsti. Kirikust väljudes karastasime end Coca Colaga. Õhtuopple käisin trennis. Kontrollisin hoojooksu. Tuli hästi välja. Sellega lõppes teine päev Itaalias.

Neljapäev, 22. juuli, 1965. Tänane päev algas sõiduga mere ääde. Suplesime Vahemere karastavates voogudes. Vesi oli soe ja väga soolane. Peale lõunat läksime linna väikseid siiseoste tegema. Homme on veel puhkus ja ülehomme peab juba hüppama hakkama. Hommikul sõidame Roomast Siena linna, kus toimub võistlus. Päev möödusrahulikult. Suvitusrajoon oli suurejooneline. Viga on selles, et kõikjale on vaja raha maksta. Iga samm maksab liiri. Õnneks, et meie seda oma taskust ei pea maksma.

Reede,23. juuli, 1965. Tänane päev algas väikeste sisseostudega Roomast. Ühtteist sai ostetud. Nende ostude hulka kuulub ka 400 liirine pastasulepea, milles on nelja värvi pasta. Kell 14.30 jätsime Roomaga hüvasti ja siirdusime Sienasse. Sõita tuli 4,5 tundi. Arvestades seda, et täna oli siin +39 varjus ei ole just mõnus tunne rongis praadida. Siiski sai tutvuda lähemalt Itaalia maastikuga, mis on kena. Sienas paigutati meid hotelli ja enne magamaminekut tegime väikese jalutuskäigu linnas. Linn on keskaegne sarnanedes Tallinnaga. Nüüd aga peab minema magama. Homme on ju võistlus.

Kuidas võistlus läks ja ülejäänud aeg Itaalias, sellest juba järgmises peatükis!