Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (5. osa)

Reede, 02. veebruar 1968. Täna külastasime peale hommikusööki maailmanäituse territooriumi. (1962.a. toimus Seattles EXPO-1962). Peamiseks vaatamisväärsuseks on hiiglasilik torn, Space Needle-Seattle mille tippu viis meid ülikiire lift sekunditega. 180m. kõrgusel asub pöörlev restoran ja 196m. kõrguselt jälgisime linna, sealt oli panoraam suurepärane. Küngaste, järve ja ookeani lahe vahel paiknev linn on eriti kaunis vaadata 200m. kõrguselt. Näitusepaviljoni ja sealt tagasi sõitsime õhurauteel, milline lookleb tänavate kohal ja katuste kõrgusel. Ka kiirus on päris korralik. Nüüd puhkan ja lähen varsti soojendust tegema. Võistlused lähenevad. Jätkan hilisõhtul. Soojendus möödus vaikselt. Tunnen kerget väsimust ja tunne polnud soojenduse ajal eriti kiita. Eks homme näe!

 

 

Laupäev, 03. veebruar 1968. Täna siis väga tähtis päev, esimene võistlus USA pinnal! Kõik kulges oma tavalist rada. Puhkus, söök. Peale lõunat jalutasin Ken’iga ja tegin paar väikest sisseostu, Seattle torni maketi ja mängukaardid. Kent tõi mulle mõned Sport Illustrated ajakirjad. Märkamatult jõudis kätte võistluste algus. Sõitsime Coleseumi. Võrreldes korvpalliga oli saal täiesti välja müüdud. 11000 pealtvaatajat elasid tuliselt kaasa huvitavale võistlusele. Minu vastaseks oli kolm 8m. meest. Shinnik, Horn ja May. Ameerika mõõtmissüsteem on jalgades ja tollides, ning kuidagi ei saa aru palju hüppad. Oma võistlusega ma rahule jääda ei saa, kuigi võitsin esikoha. Hüppasin 24 jalga 10,5 tolli, see on 7.56. Polnud nagu toonust ja ka hoojooks ei olnud see, mis vaja. Hoojooksu pidin alustama kõrgelt kurvi ülaosast ja siis järsku alla laskuma rajale, mis oli harjumatu. Ka teistel meie poistel midagi hiilgavat polnud. Gavrilov kolmas 2.09. Gena võitis, kuid tagajärg oli alla 4.90-ne. Sapeja sai finaali, kuid seal jäi viimaseks, 60 jardi joosti. Talõsheva jäi tõketes kolmandaks. Ühesõnaga väga kesine. Ainult Raiko jooksis tublilt ja kaotas 2 miili jooksus Lindgrenile vaid 0,2 sekundit. Võistlused toimusid võrdlemisi hilja, 20.20 õhtul, meie aja järgi 7.20 hommikul. Siiski oleme ajavahega nii harjunud, et imelik on ette kujutada seda, et kuskil kaugel hakatakase või õigemini ollakse juba üleval kui meie magama läheme. Peale ala lõppu tuli minu juurde veel teinegi väliseestlane ja ma ajasin temaga samuti juttu. Ta töötab Seattle Washingtoni ülikoolis majandusteaduse professorina. Aasta sissetulek on 18-20 tuhat. Võistlust jälgis ta koos kahe pojaga, kes mulle tribüünilt lehvitasid. Kutsusin aga lahkelt Eestisse külla, kuid nad on nagu aravõitu ja kerge eelarvamuse tähe all, et neid kinni võetakse. Pärast kui ma juba pesemas olin, oli mind veel üks grupp otsinud, kuid need olid lätlased, kes ei teadnud täpselt kumba rahvusesse ma kuulun. Minu auhinnaga juhtus väike äpardus. Nimelt pidin ma väikese magnetofoni saama, kuid imelikul kombel oli see jalad alla võtnud ja minema astunud. Mulle lubati ta järgi saata. No võttes aluseks ameerikalikku asjalikkust, võib jääda julgelt lootma. Homme hommikul võtame lennuväljatee jälle jalge alla ja põrutame Californiasse, täpsemalt aga Hollywoody linna Los-Angelesse!

Tähelepanek kirjutatu kohta. Esimene võistlus siis huvitaval võistlusreisil tehtud. Võistlusega ei jäänud rahule just tulemuse osas, koht oli ju hea. Kuid eks taoliste võistlustega tuleb ju kohaneda, väike areen, palju rahvast ja lärmi, kuid tippsportlane peabki maksimalist olema! Algus oli igal juhul positiivne, seda enam, et ees ootas päikeseline California osariik!!

Pühapäev, 04. veebruar 1968. On möödumas 2 tundi õhulendu. All laiuvad mäed ja orud. Jällegi linnulennult kena linn, mis aga on Ameerika linnadele iseloomulik, et on laiali paisatud väga laiale territooriumile. Pilvelõhkujaid siin pole liivase pinna tõttu eriti palju ja ülikõrgeid ka mitte, lisaks maavärinate piirkond. Majutati meid lennujaama lähedale „Intercontinental“ hotelli. Jällegi täielik konfort! Vaatad televiisorit lamades voodis ja kõrval asub öölaud, millesse on monteeritud automaatne televiisori ja raadio juhtimisseade. Kui tahad programmi ümber lülitada pole vaja voodist tõusta, et seda toimingut teha. Kõikjal ja igal sammul valitseb sügavalt arenenud automaatika. Talverõivad tuli siin varna riputada, 18-20 kraadi on veebruari kohta paras pintsakuta käimise temperatuur muidugi kui tegemist on + kraadidega. Lokkavad palmid ja lõunamaa taimed. Paaritunnine uinak ja siis koosolek, kus jaotati raha kahe päeva söögiks-20 dollarit. Kohvikus tellisime biifseiki, mis maksis dollar 70 senti. Pealtnäha kallis, kuid sinna juurde kuulusid supp ja salatid, jäätis ja Coca Cola. Kõhu sai täis. Nüüd muidugi me kasutame teist taktikat. Lihtsalt ostame poest sööki, mis on väga odav ja sama maitsev kui kohvikus. Ostsin juba 12 muna, pähkleid, mahlu, piima ja see kõik maksis vaid dollar 80 senti. Veel suure grillkana 80 senti. Valik poodides oli müstiline võrreldes sellega, mis meie poodides oli!

Õhtupoole käisime kinos lõbusat muusikakomöödiat vaatamas. Veidi võõrastav on see, et kinos süüakse ja juuakse ja kõik papptopsid visatakse põrandale. Nii oligi, et põrand oli paksult prahti täis. Kuidagi ei sobinud see pilt kokku kena saaliga. Nädalavahetus tõi televiisorisse ka huvitavaid saateid. Nägin profipoksi raskekaalu poolfinaali, mis kestis 12 raundi ja oli väga võitluslik ja tasavägine. Korvpallis oli võimalus näha noore Lew Alcindori suurepärast mängu. Kui suurepärast mängu näitavad ülikooli meeskonnad! Ka kauboi ja supermani filme vaatasime huviga. Siiski uus ja uudne meile. Väga palju on joonisfilme rohkete seikluste ja naljadega. Nüüd aga its time to go to bed. Inglish läheb iga päevaga paremaks. Homme aga trenni, sest laupäeval on koos kogu maailma paremik peale Davise ja Ter Ovanesjani. Näen esmakordselt Beamoni, Proctorit, Bostonit.

Esmaspäev, 05. veebruar 1968. Täna möödus siis esimene nädal Ameerika mandril. Olen palju huvitavat näinud ja loodan, et tulevased 3 nädalat kujunevad veel paremateks. Veel mõned märkmed eilsest päevast. Selgus, et eileõhtuses filmis:“The happenest miljoner“ mängis peaosa Charlie Chaplini tütar. Väga kena tüdruk, laulab hästi ja poksib! Lendasime aga me linnast linna Boengitega. Boeng on suur lennukite ehitaja, mille peatehased asuvad Seattles. Meie tehastes sees ei käinud, kuid Keniga sõitsime mööda. Tohutu territoorium! New Jorgist lendasime Boeng 727-ga ja Seattlest siia 707-ga. Mõlemad on stabiilsed ja kiiremad meie omadest. Tänane päev möödus rahulikult. Magasime 10.00-ni, vaatasin telekat, sõin kojutoodud toite-mune, mahlu, piima j.n.e. Kell 14.30 sõitsime trenni. Kui palju autosid! Jääb mulje, et mitte igal teisel pole auto, vaid kõigil. Kusagil ei näe inimesi jalutamas, kõigil on masin istumise all. Liiklus toimub neli rida ühte pidi ja neli teistpidi. Rajad on kiiruse järgi ära jaotatud. Ja ilma autota olekski raske elada, sest linn on 70 km pikk ja lai ning ühiskondlikku liiklusvahendit pole. Trenni tegime UCLA territooriumil (University California Los Angeles). Ülikooli baasid on täiesti hiilgavad. Treenisime tartaanrajal, mis on väga kiire iseloomuga. Ainult vasaku jala ees ja tagalihased on väga halvas seisukorras. Proovisin hoojooksu ja hüppasin lühikese hooga. Muud ei saanud teha haige jala tõttu. Hiljem tehti massaazi kohaliku ülikooli massazisti käe läbi. Ruum oli modernselt sisustatud meile paljude tundmatute sisseseadmetega. Ainuüksi korvpalli hall mahutab 10000 pealtvaatajat ja meenutab Seattle Coloseumi. Momendil treenis klubivõistkond ja meil õnnestus näha suurepärast Alcindori mängu. Õhtul käisime Genaga kohvikus söömas. Tellisime chiceni ja klaas õlut. Hommikuks ostsime suurest söögipoest, kus jalutasime üle tunni nagu näitusel oleks käinud, kokku 5 dollari eest süüa, juua ja värskeid puuvilju. Pood on kolossaalne ja kui palju erinevaid mahlasorte ja segusid. Pole mõtet pikemalt kirjutada, seda tuleb lihtsalt ise näha. Nüüd aga laman voodis ja jälgin järjekordset kauboifilmi. 13 programmist tulevad erinevad saated pakuvad alati midagi huvitavat. Homme õhtul aga viiakse meid nende filmide töökotta-Hollywoodi!

Tähelepanek kirjutatu kohta. Nagu märganud olete, käib jutt põhiliselt söömisest, autodest, liiklusest, korvpallist, baasidest. Sõbrad uskuge, 1968.a. sattuda Nõukogude Liidust USA-sse oli tõeline muinasjutt, mida meil tookord polnud unenägudeski võimalik ette kujutada. Selline erinev elu! Hea, et kaasaja noored elavad samas maailmas! Kuid eks minu jaoks oligi see kõik uus ja huvitav!